Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Voose


Vetla teeristist Voose suunas liikudes jõuame mõnesaja meetri pärast metsast välja. Vasakut kätt teeserval kasvab 300-aastane kõrge
Tagasauna mänd, mis aastaid tagasi võeti Ralf Maasikmäe initsiatiivil riikliku looduskaitse alla. Siit algab sõjaeelse jaotuse kohaselt Jõe küla, praegu kuue „suitsuga”. Aastaringselt tõuseb suitsu tänapäeval vaid ühest korstnast, kuuest talust kaks on müüdud võõrastele, neljas võib suviti kohata endise Jõe küla elanike järeltulijaid. Selline on viimase 60–70 aasta sotsiaalmajandusliku „arengu” tulemus. Küla piirilt algab küngastik (nn. Voose mäed, moodustunud jääliustiku servadele) ning juba esimeselt künkalt hakkavad paistma Voose tänavküla alguse majad.


Voose küla on märgitud juba Taani hindamisraamatus 13. sajandi alguses. Siis oli küla suurus 8 adramaad, omanikuks oli läänimees Henricus Lothæst. Küla nimeks on märgitud Hohen. Hiljemini kohtab ka teistsugust nimekuju (Wosen, Wosel)erinevatel aegadel erinevalt. Voosel asus ka üks neljast Eestimaa muinaslinnusest, mis 1495. a. lahingutes hävitati. Varasematel topograafilistel kaartidel oli ära märgitud praeguse küla piiridest põhja pool Linnamägi. Küla, mis kantud kaardile õndsa Ludwig August Mellini Liivimaa atlases (ilmus 18./19. saj. vahetusel). Küla, kus säilinud koolimaja ühe klassiruumiga, milles üks õpetaja andis üheaegselt tunde I–IV klassile ja kus kemps oli õues, ja praegu veel elavad 50-aastased ja vanemad ümbruskonna inimesed on saanud siit oma kirjutamise ja arvutamise algoskused. (Just nagu Palamusel.) Kooli hiilgeaegadel 1920–1930ndatel oli õpilasi 30 ringis. Siis kasutati ka teist klassiruumi ning algharidust anti 6 klassi ulatuses. Ka kõrtsihoones tegutses talveti kool 2 klassi ulatuses, mida peeti maarahvale küllaldaseks. Ahikütte kulude vähendamiseks kasutati vähema õpilaste arvu puhul ühte klassiruumi.
Lisaks kooliharidusele siin võiks heita pilgu ka kohaliku rahva hingehoiule. Voose on läbi aegade kuulunud Kose kihelkonna alla (Vooselt on Kose Püha Nikolause kirikuni u. 18 km). Taani hindamisraamatus on juba ära märgitud Kose kihelkond. Siin ristiti, leeritati, laulatati ja maeti enamjagu Voose elanikest, kui rahvas oli valdavalt paikne ja ränne peaaegu puudus.

Liivi sõja ajal põletati Voose maha. Ümbruskonna metsadesse põgenenud inimesed taastasid pärast sõda oma küla. Rootsi aeg ja reformatsiooni saabumine tõid alguses palju segadusi. Teada on, et 25. ja 26. augustil 1595 toimus Voosel Eestimaa aadli maapäev superintendant David Dubberchi initsiatiivil. (Varasem rüütelkond on muutunud aadliks!) Jõuti kompromissile aadli kaastegevuses kirikuolude parandamisel. Pandi paika, et vähemalt 1 inimene igast perest peab osalema pühapäevastel jumalateenistustel. Otsustati, et igast kihelkonnast antakse 2 aadlikku abiks Dubberchile visiteerimisel ning et nad esitaksid kubernerile sellekohase aruande. Katoliiklikul ajal andis suure osa kõrgvaimulikest ja maapreestritest aadelkond. Pärast reformatsiooni katkes see protsess pea täiesti ja Liivi sõja algusest katkes ka õpetatud vaimulike sissevool Saksamaalt. Heitlike olude tõttu saabus Eestimaale peamiselt puuduliku haridusega õnneotsijaid. Rootsi valitsus püüdis asja parandada, saates rootslasi ja soomlasi, kuid nende haridustase oli enamasti madalam kui sakslastel. Liivimaalastest ja vähestest eestlastest, kellel õnnestus õppida välismaa ülikoolides, jätkus vaevalt linnade pastorikohtade täitmiseks.

Heites pilgu lisatud kaardile, näeme kui strateegiliselt tähtsasse kohta, viie tee ristmikule, on aja lugu „istutanud” kõrtsi, ja seda juba hää Rootsi aja lõpupoole. Et tolleaegne inimene oskas puitu hinnata ja teadis, millal metsa raiuda, siis see vana kõrtsihoone seisis püsti veel 21. sajandi alguseni, mil see müüdi eravaldusse, mõni aasta hiljem lammutati, kõlbulikud palgid ladustati varjualusesse ootama eurotoetust, et siis uuesti elule ärgata kaasaegse ajaloo keskusena.



Kui varasemail sajandeil oli küla keskpunktiks seesama vana kõrts 5 tee ristmikul, siis 1928. aastal otsustasid kohalikud aktivistid – vabatahtlikud tuletõrjujad – rajada
rahvamaja, mis tänaseni omal kohal. Palgid rahvamaja ehituseks valiti välja lähedal asunud mahajäetud metsatalu seintest. Kohalikud talumehed annetasid ülejäänud tarbepuu oma metsadest. Ehitust alustati 1929. aastal ja sama aasta augustis oli maja valmis.
Tänu tublile külavanemale Andrus Niliskile ja tema kaasale Annale suudeti mõned aastad tagasi saada rahvamaja renoveerimiseks eurorahasid, mille tulemusena maja sai tagasi pilkupüüdva väljanägemise. Juba nõukogude ajal lammutati hoone katusel olnud, märgade tuletõrjevoolikute kuivatamiseks mõeldud torn, mis avanes lava all olevasse keldrisse, kus hoiti tuletõrjevarustust (kaarikutel olnud veepumbad, redelid, panged jms). Tornis oli ka laevakella sarnane kell, mida helistati tuleõnnetuse korral. Kell on alles ja seda hoitakse kindlas kohas ning pannakse välja rahvamajaga seotud üritustel. Tänapäeval kasutatakse ilma lavata saali külapidude ja koosolekute läbiviimiseks, tegutsevad ka käsitööringid.
Külas oli 2013. aasta lõpul püsielanikke 67.

Olles Voosel keha ja hinge kosutanud – esimest küll oma kotis leiduvaga, sest pole siin enam ei poodi ega kõrtsi, mis mõlemad varem külaelu rikastasid –, tuleb rõõmsalt teekonda jätkata.



Voose ja Vetla küla täitsid olulist osa Eesti riigi loomisel. 5.–6. jaanuaril 1919 toimusid just siin Vabadussõja otsustavad murdelahingud. Voose-Saia tee kõrval Jägala jõe ääres asub
Vabadussõja Vetla-Voose-Saia liini mälestusmärk, mis avati esmakordselt 20. juulil 1930. aastal. Avamiskõne pidas endine riigivanem Jaan Teemant. Sammas lõhuti 13. oktoobri öösel 1940. Taasavati 24. augustil 1991. aastal. Mälestusmärk taastati algsele võimalikult sarnasena. See kujutab endast kaheastmelisele betoonalusele kuhjatud looduslikest kividest kaljut. Aluse igas neljas nurgas on mürsk. Samba tippu on müüritud Vabadussõja-aegse kahuri toru. Samba jõepoolsel küljel on plaat tekstiga „SIIA MAANI JA MITTE ENAM HÜÜDSID TUHANDED EESTLASTE HUULED 1918–1920”.



Viie tee ristmikult tuleb keerata Nirgu teele ja olles möödunud koolimajast, suunduda lõuna poole ning esimesel võimalusel tõusta tee paremal pool piki teed kulgevale
Luurimäele (kõrgus 98 m), mis on Harjumaa kõrgeim mägi. Luurimägi on 17 km pikkuse Voose-Pühajärve oosistiku algus. Oosid on vallilaadsed pikad ja suhteliselt kõrged pinnavormid, mis on tekkinud mandrijää avalõhedes ja tunnelites voolanud jõgede setetest. Kui aga jääseinad setete ümbert ära sulasid, kujunesid järskude nõlvadega seljakud. Tõtt-öelda sattusime just nende kaunite pinnavormide tõttu siiakanti. Vaadake kui ilusad ja mõistatuslikud on need oosid topograafilisel kaardil!
Edasi tuleb liikuda mäeharjal kulgevat rada pidi Kurissaare karjäärini. Seal võib laskuda alla kruusateele või jääda edasi seiklema mägisele teerajale kuni Kautlani. Kogu teekond on hurmav! Ja lõppsihiks ikka Vastseliina piiskopilinnus.


Ago Papp



Ööbimisvõimalused palveränduritele Voosel
Rahvamaja saalis: 5 € tund, köögi kasutamine 2 € tund, dušši kasutamine hinna sees.
Kodumajutus Suurevälja talus: kuni 10 inimest, à 13 €. Sisaldab köögi ja dušši kasutust ning voodit voodipesuga.
Kontakt eelnevalt: Suurevälja perenaine ja rahvamaja juhataja Anna Nilisk 372 5234627


http://voose.ee/kyla-lugu-ja-tegemised/