Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Vettpidi Potastelt Rekusse


LAASHOONE – POTASTE – LONDON – PALUPÕHJA – REKU


Veeteed alustame POTASTElt. Meie paadimees, Andres nimeks, elab siin. Põltsamaa jõgi voolab Andrese maja tagant läbi. Laashoonelt on siia õige vähe maad. Üle Laashoone silla tagasi sammudes tuleb keerata vasakule, siis Turvakuuri talu kõrvalt tõkkepuu juurest sisse ja edasi paremale, tee lõppu.
Mõlemad, nii Turvakuuri kui Potaste on endised kõrtsikohad: Turvakuuril oli Põltsamaa mõisa kõrts, Potastel Võisiku mõisa oma.

  

Potastel olnud potaseahju toodang läks klaasikojale siiasamasse, aga ka Riia ja Sankt-Peterburi kaudu välismaale.

Andrese juures istume paati ja jõgi viib meid edasi. Kääruline ja maaliline Põltsamaa jõgi. Hoia aga silmad lahti, et kogu seda suvist kenadust mällu jäädvustada. Ja kõrvad ka, sest põlisel siitkandimehel on pajatada lõpmata hulk lugusid loodusest, inimestest ja nende elust siin jõe ja luhtade ja soode maal.
Andres räägib, et jõe äärde istutati maamärkideks tammepuid, ja näitab vanajõe sonni tamme, mille uuest harust on praegu püsti vaid kolm. Paat liigub tasasel podinal. Ja ongi hea, saab rahulikult kuulata-vaadata.

LONDONis (just!) peame kinni ja astume hõbepajude all kaldale. Siin oli mõisnike ajal parvetamiskontor, praegu on siin kalameeste kuningriik ja nemad kasutavad ka jõekaldal seisvat onni. Olud on askeetlikud, aga onn pakub peavarju, puud tuletegemiseks ja muugi hädatarvilik on olemas. Selle eest kannab hoolt Andres. Londonis käidud, podistame pärivoolu edasi.
 



Pilgukese aja pärast suubub Põltsamaa jõgi Pedja jõkke. Õieti kutsutakse seda Põltsamaa jõe suudme ja Emajõe vahelist lõiku (4,3 km) Pedeks. Võrreldes kiira-käära loogelnud Põltsamaa jõega on Pede sirgem, laiem, ühetoonilisem.

Varsti jääb vasakul kolm-nelisada meetrit kaldast eemale Naela tammik. Paremal paistab väike matkalaavu (onn), mõne aja pärast teinegi.
Meie paat on teel olnud tundi kaks, kui jõuame Emajõele. Siin suubub Pede Järvejõkke ja vesi saab Võrtsu liivadest kohe kollaseks. Järvejõgi, nagu Suure Emajõe lähteosa kutsutakse, saab alguse Võrtsjärvest, siit 7 km kaugusele jäävast Jõesuust.
Emajõel sõidu teevad huvitavaks rohked vanajõgede koolud. Varsti lähebki kaarega vasakule suur rõngaskoole, et peagi keerata taas välja suurde vette. Vanajõe soppide kohta teab Juhani Püttsepp öelda: „Üks vähem, teine rohkem kinni kasvanud on need koolud, teaduskeeles meandrid – kalade hinnatud kudemiskohad. Vanajõgede sünni juures on ämmaemandaiks olnud nii looduslik kaldaerosioon kui ka inimene labidaga. Möödunud sajandeil õgvendasid küttepuuvedajad-palgiparvetajad jõge, et elutähtsal Võrtsjärve ja Tartu veeteel vähema vaevaga läbi saada. Ülesvoolu tuli lotjasid ju kondiauruga, käte abil vedada.”

Aga juba paistab PALUPÕHJA. Ronime kaldale ja vaatame lähemalt. Palupõhja kohta palusime kirjutada mõne rea Juhani Püttsepal.
Palupõhja küla teket Emajõe keskjooksul võib seostada küttepuude vajadusega. Esimene mainimine 1601. Lodjad vedasid puid Emajõe veeteel ja kevadeti käis ka palgiparvetus. Kuni viimaks pärast viiMast suurt sõda hakati metsast juba autode ja traktoritega pikka tüve välja vedama.
Emajõe mõlemal kaldal on olnud rajad-teed inimestel, mis praegust võserikku vaadates uskumatugi tundub. Neid radu pidi liikusid veel sada aastat tagasi lodjavedajad – nagu burlakid kunagi Volgal. Neid teid kasutasid ka nõukogude ajal heinalised, ehk ka kalamehed-marjulised. Mõnel lõigul sõitsid ka autod ja mootorrattad.
Luhaheina käidi mitmekümne kilomeetri kauguselt vedamas. Ühelt kaldalt teisele viisid parved-paadid. Sada aastat tagasi oli Palupõhja just metsatööliste küla. Seal on pärast sõda töötanud ka kool. Viimastel aastatel on küla tühjemaks jäänud, kuid elu pole sealt siiski päriselt kadunud. Sealkandis elab alaliselt kolm peret.
1990. aasta alguses õnnestus luua Emajõe keskjooksule, endise lennuväe pommitusala ümber Alam-Pedja looduskaitseala, selle üks eestvedajaid oli kotkamees Einar Tammur. Tema unistus oligi, et Palupõhjal võiks olla paik, kus loodushuvilised-matkajad saaksid öömaja. Õnnestus osta seesama Jaagu talu ja rajada looduskoolile maja.
Pärast Einari surma sai tema töö jätkajaks USAst pärit Robert Oetjen, kellega tulebki kokku leppida, kui keegi tahab Palupõhja looduskooli maja kasutada. (Roberti telefon 5039996).



Palupõhjalt jätkub paadiretk REKUle, vanasse parvekohta. Vene ajal oli Rekul kalakasvatus, hooned on praegugi alles, lisaks neile seisab jõekaldal igasugu „suvilakesi”.
Meie tasane veematk kestis pisut üle nelja tunni, millest puhast paadisõitu sai umbes kolm tundi. Kellel tuli takus, ega see pea vahepeal kaldal uudistades aega viitma. Ja eks paatki võib teha kiiremat sõitu.
Igatahes saime üle Emajõe ja pealekauba kuhjaga muudki. Saime tuttavaks mehega, kelle vastutulelikkust, heasüdamlikkust ja tagasihoidlikkust ei unusta niipea. Kas nad ongi seal teispool Emajõge seda tõugu? Eks näis. Sõitsime kolmel jõel, igaüks isemoodi nägu. Saime otsast otsani täis rõõmsat rahulolu.
Päris kindlasti leiab sealtkandist ka teisi paadimehi, aga Andres on nõus edaspidigi palve-rändureid vett mööda edasi vedama. Enne tuleb muidugi helistada ja aegsasti asjad kokku leppida.

  

Andrese juures saab vähenõudlik palverändur ka öömaja, hind kokkuleppel. Paadisõit maksab 50 €, paat mahutab 4–5 rändurit. Andrese telefon: 56067098.

Daila Aas
Juuli 2016