Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Vetla


Vetla küla
asub Jägala jõe keskjooksul. Siin ületab rändur Perila–Jäneda maantee, mis Jänedal ühineb Piibe maanteega.
Üle Jägala jõe viib sild samas kohas kus enne sõdagi. 1941. aastal kasutades nn põletatud maa taktikat õhiti punaväe taganemisel sõjaeelne sild ja liiklus toimus üle veepaisule rajatud hädasilla, mille laius oli võrdne veoauto rataste laiusega. Praegune sild ehitati 1960ndatel.

Enne silda teest paremal pool künkal on Vabadussõja Vetla lahingu ausammas, millele on kirjutatud: „Vähenda sammu, paljasta pea. Siit löödi tagasi Eesti iseseisvust ja vabadust hävitav vaenlane 5–6. I 1919”. Vetla lahing oli üks sõja murdelahinguist, sellest alates algas Eesti sõjaväe suur vastupealetung.


On säilinud Vabadussõjast osa võtnud Hans Poomanni jutustus Vetlas toimunust:
„1919. a. jaanuari algul seisis siin künkal väike rühm kohalikke relvastatud talumehi, kaitsmaks silda ja takistamaks Viljandi Punase Küttipolgu umbes 200-mehelise rühma, mis asus Jäneda mõisas (siit u 9 km), edasitungi Tallinna suunas (Tallinnani siit u. 55 km teid mööda). Hommikuhämaruses lähenes sillale Jäneda poolt 3-meheline luurerühm. Nende päritolu olid reetnud teravatipulised mütsid, mille ees suur punane viisnurk. Olles veendunud, et suuremat väge pole, hävitati luurerühm. Hiljem olevat toimunud lahing ka metsaserval, mis jääb Vetla küla Jäneda-poolsele piirile.”
Need 3 punast kütti, kellest siin juttu, olevatki maetud Vetla–Voose tee vasakul pool olevale künkale (teest u 50 m), mis on märgistatud graniitkiviga siin langenud Viljandi punase kütipolgu võitlejaile.
Vetlas 1932. aastal püstitatud Vabadussõja mälestussammas lõhuti ja uputati jõkke 1940. aasta oktoobris, kust ta 1942. aastal välja toodi ja uuesti püsti pandi, kuid nõukogude võimu ajal taas hävitati. Vetla lahingu 71. aastapäevaks jaanuaris 1990 sai sammas jälle oma kohale.

Need, kes mäletasid enne Teise maailmasõja aegseid tegemisi ja tegijaid, on kahjuks maistelt radadelt lahkunud, küll aga on säilinud suulisi mälestusi. Vetlas elab Alvar Gellert, kelle vanaisa Artur Pungas oli piirivalvur Peipsi ääres.

9. veebruaril 1938 ilmunud „Päevaleht” kirjutas: „Eile 8. veebruari hommikul kell 7 läks meie piirivalve patrull Nina kordonist Eesti-Vene piirile Peipsi järvele harilikule kontrollkäigule.
Patrull koosnes kordoni ülemast veltveebel Pungasest ja vanemkapral Kaiost. Patrulli tuli küütima eraisik küüdimees oma hobuse ja reega. Nina kordonist asetseb järve jääl märgitud piirijoon 15. kilomeetri kaugusel. (…)
Patrull pidi kordoni tagasi jõudma eile õhtul kell 20. Selleks ajaks partull aga ei saabunud. (…) Öösel kell 3 ajal teatati N. Vene piirivalve Oudova salga ülema poolt, et teisipäeval 8. veebruaril kell 16 olevat kolm Eesti piirivalvurit sõitnud Peipsi järve jääl üle piiri sügavale N. Vene territooriumile, et sealt ära tuua Vene kalureid Eesti poolele. Seejuures olevat Eesti piirivalvel tekkinud tulevahetus Vene piirivalvega, mille tagajärjel kolm Eesti piirivalvurit ja nende hobune olevat surma saanud.”
Et lugu tundus enam kui kahtlane, moodustati Eesti poolel kohe konflikti uurimise komisjon. Eesti komisjoni abiesimeheks oli Peipsi piirivalve jaoskonna ülem major Juhan Labidas, kes 1941. aastal kuulus esimeste seas küüditatute nimekirja.
Uurimine tuvastas, et Eesti piirivalvurid olid kinni võetud 4 kilomeetrit piirist Eesti pool ja nad olid võetud peale mootorsaanile. Edasi viisid jäljed üle piiri Vene poole, kus kolm eestlast oli maha lastud kuulipildujast. Hukkunud Artur Pungasel oli seitse, Valdemar Kaiol üksteist ja küüdimees Vassili Eval kaheksa kuulihaava. Laskmist olid kuulnud Piirissaare kalurid. Samal ajal keeldus Vene pool osalemast igasugusel uurimisel ja andis laibad eestlastele kätte alles kolm päeva hiljem 11. veebruaril.


Punase vägivalla ohvrid maeti Eesti Vabariigi kulul ja leinatalitus toimus Tartu „Vanemuises”. Eesti valitsus püüdis vältida naaberriigi terroriakti kommenteerimast. Varsti aga tõdeti taas, et leplikkus ja järeleandlikkus suhetes idanaabriga mõjub Eestile ainult hukutavalt…
Tiit Lääne, Maaleht nr 7, 11. november 1992.

Vetlas on aastakümneid asunud üks paljudest vesiveskitest Jägala jõel. Enne silda teest vasakul Jägala jõe kaldal püüab pilku remonditud 2-korruseline elumaja, mille rajas 1920-ndatel aastatel Vetla veski uueks omanikuks saanud Hugo Pärnamäe (enne nimede eestistamist Permasson). Hugo oli noore mehena tööl Ravila mõisas, mis kuulus 1849. aastast kuni võõrandamiseni 1919. a. von Kotzebuede aadliperekonnale, kuulsa meresõitja Otto von Kotzebue vennale. Mõisniku rahadega koolitati Hugo Saksamaal agronoomiks.
Pärast Vabadussõda sai Hugo
Nirgu vesiveski omanikuks. Nirgu asub samuti Jägala jõel, u 4 km Vetlast ülesvoolu. Siin töötades säästis Hugo nii palju raha, et väikese pangalaenu lisaga ostis Vetla vesiveski.


Esimeseks ettevõtmiseks oli vana vesiratta asendamine Rootsist tellitud Alfa Lavali kahe veeturbiiniga, mis töötasid nõukogude aja lõpuni. Rekonstrueeriti ka pais ja turbiinikanal. Suurem turbiin käitas jahu- ja saeveski ning elektrigeneraatori, mille voolu kasutati tisleritöökoja mootorite toiteks. Viimased rajati jõe vastaskaldale. Tööpäeva lõppedes seisati suur turbiin ja käigus oli väike, mis käitas voolugeneraatori – siit said elektrit valgustuseks ümbruskonna talud u 2 km raadiuses. Kuna ettevõtmine oli tublisti laienenud ja kohalik elanikkond ei suutnud vajalikke töökohti täita, ehitati ka kaks tööliste maja. Neist üks, mis seisab Hugo Pärnamäe endale ehitatud elamu lähedal, on säilinud.
Viimase sõja ajal põlesid maha jahu- ja saeveski. Sõjaaja oludes taastati need küll kiirkorras ja loodeti pärast sõda kaasajastada.

1944. aastal põgenes veski omanik Hugo Pärnamäe koos abikaasa Lilly ja kolme tütrega Rootsi. Üks tütardest lahkus koos oma perega hiljem Austraaliasse, teine, vallaliseks jäänud tütar toetas elu lõpuni mitmeid eestlusega seotud ettevõtmisi Rootsis. Kolmas tütar Inna, elab tänaseni Rootsis Boråsis koos abikaasa Olev Mathieseniga ja kahe pojaga. Inna ja Olev panid aluse kahele allfondile Eesti Rahvuskultuuri Fondis. Mõlemad fondid on loodud Hugo ja Lilly Pärnamäe mälestuseks ning ellu kutsutud eestluse aluste säilitamiseks ja edendamiseks.

2003. aastal rekonstrueeriti Vetla hüdroelektrijaam ning see toodab energiavõrku elektrit. Tammi kõrval aga kõrguvad ilmutuslikud endise jahu- ja saeveski varemed, mälestus endisaegsete meeste ettevõtlikusest. Ja tahtmatult meenuvad Hando Runneli maagilised värsid luuletusest „Üks veski seisab vete pääl”.

Ago Papp




http://soomets.blogspot.com/2009/06/vetla-saekaater.html
http://arhiiv.err.ee/guid/15786