Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Verevi ja Suure-Rakke




Kõigepealt Jõesuu. Siit Virtsu kirdesopist Rannu-Jõesuust saab järve ainsa väljavooluna alguse Suur-Emajõgi, mis viib Võrtsu veed endaga 100 km kaugusele Peipsisse välja. Kevadise suurvee ajal tuleb mõnikord ette, et jõgi hakkab Jõesuu ja Pedja suudme vahel hoopis tagurpidi voolama ja kannab Võrtsjärve vett juurde.


Edasi viib palverännutee Verevi külla, mille teeots algab maanteelt Jõesuu ja Kiviranna vahel.
Verevi küla on järgmiseks sihtpunktiks esiteks selle pärast, et see on üks kena ja pika ajalooga küla, ja teiseks – pääseme suurel maanteel kõmpimisest. Kivirannast läheme sinna vähem kui tunni ajaga.
Suundume Kivirannast mööda maanteeperve sutsu maad tagasi, Verevi bussipeatuse juurest keerame kruusateele. Teeristile jõudes läheme otse edasi (siingi bussipeatus), kuni tuleb uus teerist (postkastidega).
Oleme Verevi küla südames. Järve, soode ja Emajõe vahel neemikul istuv Verevi küla on justkui viimane saareke – siit edasi enam korralikku teed pole, on ainult metsarajad.
 



  

Külavaheteed ääristavad vanad väärikad tammed. Jalutame vasakule, küla lõppu Sandimärdi taluni. Vahva nimi see Sandimärdi, kõlab kangesti Püha Martini (St. Martinus) moodi, kellele pühitsetud kirik ei jää siit kuigi kaugele.
Sandimärdist umbes 500 m loodes asub nn. Sandimärdi kivikalme. Kalme on pärit I aastatuhande esimesest poolest. Verevi külas on teinegi muistne kivikalme (5.–6. saj.) Läätsa talu maal. Nii et inimesed on siin elanud juba igiammusest ajast. Esimesed kirjalikud teated Verevi külast on aastast 1582.
Küla lõpust tagasi jalutades läheme postkasti-ristil otse edasi. Kukk kireb, lehed langevad, leebes septembrihommikus on hea kõndida.
Möödume luuletaja Jakob Tamme (1861–1907) noorpõlvekodust (Otsa talu, tee ääres paremal). Praegu pole sellest järel suurt midagi.

 


Läheme ikka otse, kuusehekk jääb meist vasakule. Jõuame Koolitare taluni, mille ees majani viiva tee ääres kõrgub saja-aastane kuusk. Peremees räägib, et nagu nimigi ütleb, oli siin vanasti kool, aga et tema vaarisa rajas siia talu pärast Vabadussõda.

Koole olnud Verevi külas lausa neli tükki. Seda juttu kinnitab omalt poolt Verevi küla põliselanik Aare Uind, kellega külateel kokku juhtume ja pikemalt juttu puhume. Aare ise elab Rätsepa talus, mille tema rätsepast vanaisa 1923. aastal niidi ja nõelaga üles ehitas. Kooli peeti ka Kooli talus, mis jäi küla lõppu enne Sandimärdit, ja kool olnud veel eespool tulevas Paju talus.
Verevi küla kooliõpetaja perest oli pärit üks selline mees nagu Adam Aint (1843–1898), C. R. Jakobsoni mõttekaaslane ja ajalehe Tartu Eesti Seitung väljaandja.
Kui väikestele meestele kallati koolitubades tarkust pähe, siis täismehed arutasid ilmaasju kõrtsitoas. Ja kõrtsidest polnud siinmail puudust. On teada, et 1608. aastal taheti avada veel üht kõrtsi, aga ametivõimudelt luba ei saadud. Seaduse järgi pidi kõrtside vahe olema 5 versta, aga et Vaiblas ja Verevis (aastast 1603) olid juba kõrtsid, siis aitas küll.
 



Härra Aare Uind teab oma küla läinud aegadest rääkida mõndagi, mis tekitab austust ja imetlust. Näiteks oli kombeks riigipühade ajal korraldada pidulik rongkäik Sandimärdi kivikalme juurest läbi Verevi küla Rakkesse Tamme koolimajani. Külarahvas ehtis ennast üles, paradeeriti hobusevankritel, pasunakoor mürtsus. Nõndaviisi peeti siin pühi kaheksa-üheksakümmend aastat tagasi. Puhtust ja korda peeti au sees, seepärast oli enesestmõistetav, et kui küla kari hommikul rohumaale läks, pühiti külatee loomade järelt puhtaks, ja kui lehmad õhtul koju aeti, kordus sama lugu. Kuula ja imesta. Usutavasti polnud Verevi toona sugugi mingiks erandiks, aga nõukogude ajal üles kasvanud inimesele, kes lapsepõlvesuvedel vanaisa juures maal külavaheteel lehmakookidega kokku puutus, on see ometi uudiseks.


Koolitare juurest edasi minnes läheme teeristil paremale, suuremal teeristil aga vasakule. Hommiku talu juures on Hommiku bussipeatus. Paju talu juurest (majal üks jupp punastest tellistest) võtame suuna kruusateel paremale. Ka Paju talus on olnud kool. Edasi läheme kapsapõllu juurest asfaltteele.

 

Algab Suure-Rakke küla. Verevist, sealt postkastide juurest siia oleme tulnud teise tunni (kolmas on kulunud küla peal juttu vestes). Teele jääb Suure-Rakke bussipeatus.
Võrtsu idakalda eripäraks on savimajad. 19. saj. lõpupoolel oli pea iga talu juures punakaspruunist savist seintega kõrvalhoone. Suuremalt jaolt on need hävinud, mõni seisab siiski veel püsti. Heaks näiteks on siinsamas bussipeatuse vastas olev ilmatupikk savist seintega Jussi talu rehielamu, mille ühes otsas on rehetuba koos kambrite ja köögiga ning teisel pool rehealune ja tall.




Nüüd tuleb minna suurele maanteele, vasakule. Jälle asfalt talla all, aga otsekui lohutuseks seisab kohe varsti maantee ääres Sangla kauplus.
Poe juurest, õieti juba enne poodi keerab meie teeots teispool maanteed järve poole. Alguses asfaltkattega tee muutub peagi kruusateeks. Sammume üle oja. Hoiame paremale. Silt ütleb, et algab Järveküla. Möödume Ubesoo talust, veel paar sammu edasi ja kuuse juures keerame vasakule. Jõuame Järveküla bussipeatusse – ja otse ees paistab taamal Neemisküla Püha Martini kiriku torn.

  

Kui algab jälle asfalt, siis hoiame vasakule. Jõuame suurele maanteele Neemisküla bussi-peatuse juures. Kirik on paremal, sinna lähemegi. Sangla poe juurest kirikuni kulus tund ja kolmveerand.
 

Vaiblast piki Võrtsjärve idakallast allapoole jääb meie tee peale kaks üsna lähestikku asuvat puhkemaja, kus teeline saab öömaja.
Jõesuu puhkemaja kohta vaata kodulehelt www.joesuu.ee
Järgmine järveäärne öömaja ootab veidi maad edasi Kivirannal (Kiviranna puhkemaja – www.kiviranna.ee).


Daila Aas
September 2016