Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Vastseliina piiskopilinnus


VASTSELIINA – RISTILINN MAARJAMAA RAJAL

Seal, kus Haanja kõrgustikult laskuv kiirevooluline Piusa Vastseliina alevi läbimise järel esimese suure kaare teeb, et idast põhja poole pöörata, suubub paremalt poolt jõkke Setumaalt tõttav Meeksi oja. Nende ühinemisest kujunenud kõrget, järsuveerulist neemikut valvavad juba sajandeid Vastseliina lossi varemed.


Tänapäeval on lossivaremed mattunud metsistunud mõisapargi lopsakusse, mille tõttu läänest lähenev rändaja neid alles viimasel hetkel märkab. Kuid mingi eriline tunne on teda haaranud juba kilomeetrit seitse varem – kui ta Võru maanteed mööda sõites jõudis Vastseliina kiriku lähedusse: ümberringi on endiselt Haanja kõrged seljandikud ja nõod oma põldude, metsatukkade ja küladega, mida siin Piusa võimas org loogeldes jaotleb paremal, vasakul ja kaugel ees sinavateks kõrgendikeks. Suur loodus, suure Looja looming!

Millal inimene selle kutsel oma koja siia püstitas, pole täpselt teada. Muinaseestlaste linnus oli orgudevahelisel neemikul aga arvatavasti enne ristiusu tulekut. Baltisaksa ajaloolase W. Stavenhageni väitel hakkasid ristisõdijad neemikmäge kindlustama juba 1273. aastal Tartu piiskopi Friedrich von Haseldorpi ajal, kelle riik siia ulatus. Eriti suurejooneliselt võeti see käsile 1342. aastal vene ohu kartusel ja Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni nõudmisel. Piusa ja Meeksi orgude vahele kerkis seninägematult võimas ja kaunis loss topeltmüüride ja kõrgete tornidega. Ajalukku on see kinnistunud Vastseliina ehk saksa keeli Neuhauseni lossina, millele ladinakeelses tekstis lisandus: castrum fortissimum in tota patria – „tugevaim linnus kogu isamaal”. Väärib meenutamist, et idapiiri kindlustamiseks alustati samal päeval, 25. märtsil 1342, paastumaarjapäeval, 40 km lõunapool ka teise piirilinnuse ehitamist, millele jäigi kuni meie sajandini päevakohane nimi – Marienburg, Maarjalinn. Nüüd tunneme seda lätikeelse Aluksne nime all. Vanemates dokumentides nimetati ka Vastseliinat alamsaksa keeles unzer leven frowen borch.

Teatavasti ei aita aga kindlamadki müürid, kui kõrgemad väed ise linna ei kaitse. Keskaja inimene ootas sellele ka kinnitust. Ühel septembriööl 1353 kostis tühjast lossikabelist, mis asub peatorni teisel korrusel, kaunist muusikat ja kabel säras imelises valguses, mis kiirgas kahelt isesüttinud vahaküünlalt. Rist oli altari põhjaseinast lahti tulnud ja seisis altari keskel ilma ühegi toeta.

Ilmutust ei hoitud enda teada ja juba järgmise aasta jaanuaris saatis Riia peapiiskop Frommhold von Vyffhusen selleteemalise kirja paavst Innocentius VI-le, mida säilitatakse tänini Avignoni supliikideregistris (palvekirjade register). Vastseliina kuulsa risti juurde algas palverändurite vool Eestist, Lätist, Saksamaalt ja mujaltki. Paavst kuulutas Vastseliina külastajaile välja 40-päevase patukaristuse kustutuse, mida paavst Eugenius 1432. aastal taasuuendas. Läbi 15. ja 16. sajandi jätkusid palverännud ning Vastseliina nimekski sai läti keeles Krustpils, s. o ristilinnus.



Siis süttis Liivi sõda, pikim ja laastavaim meie maal nähtuist. Salakuulajate kartuses suleti lossiväravad palverändureile. Neil soovitati nüüd Meeksi oru idanõlvalt kummardada kirde-, torni ülaosa kaunistuseks müüritud 2 m kõrguseid riste.

29. juunil 1558 vallutasid vene väed end kuus nädalat kangelaslikult kaitsnud Vastseliina. Alles 10. veebruaril 1582 õnnestus Poola kuningal venelased Vastseliinast välja lüüa ja katoliku kirik taastada. See püsis jätkuvale sõjale vaatamata augustini 1625. Eesti rahvast oli säilinud vaevalt 90 000 hinge, Vastseliinast ja suurematestki linnadest vaid varemed.

 

Rootsi kuningate all taastus eesti rahvaarv, kuid mitte enam katoliku kirik. Püha risti kiirgav kujutis jäi aga Vastseliina luterliku koguduse pitsatisse ja selle inimesekõrgused jäljendid kirdetorni ülaosas on sama selgelt näha ka tänapäeval.

Seni on siin juttu olnud Vastseliinast kui piiskopiriigi piirilinnusest. Kuid ka sealpool Meeksi orgu Eesti tegelikult jätkub – Setumaana, mille rahvas on sajandeid elanud vene võimu all, ristitud õigeusku, kuid peab end eriliselt Maarja ja Maarjamaa rahvaks. Seal võis nii mõnigi Vastseliina pärimus ka peale reformatsiooni edasi elada.

Meeksi oja kaldal, kilomeetrit kuus lossist ülesvoolu asub setude püha Jaani kivi, kuna Ristija Johannes olevat selle peal maganud. Vene allikates on 1561. aastal nimetatud seda „soojaks kiviks” (tjoplõi kamen). Kivist on pikemalt kirjutanud 20. sajandi alguses professor M. J. Eisen. Loendamatud rahvapõlved on põletanud jaanipäeviti kivil küünlaid, toonud siia põllu- ja karjaande ning väidetavalt saanud siit abi mitmesuguste hädade vastu. Vaatajale ei jää märkamata, et kivi on praegu mitmest tükist kokku liidetud. Nimelt olevat Vastseliina mõisnikku pahandanud, et setud tema maa peal koos käivad ja ta lasknud kivi lõhata ning oma karjalauda seina müürida. Peagi hakanud laudas loomad lõppema. Ei aidanud muu, kui kivitükid seinast välja murda ja endisesse paika tagasi viia.

Kivi lähedale rajati uuemal ajal Meeksi õigeusu kirik ja jaanipäev vana kalendri järgi (7. juuli) on kiriku nimepäevaks. Samal õhtul on ka pärimuslik kirmas (Kirchmesse, Kirmes – sks. k.) kõrgel Kuksina mäel. Siit avaneb veelgi kaunim vaade alla Vastseliinale kui Piusa oru kaugelt vastasnõlvalt meie loo alguses.
Ja see ime, ilmutunud juba Loomise ajal, on meiega aegade otsani.

Valdur Raudvassar

http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=13603