Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Valastilt läbi Kaaruka küla Kodasemale

 

Oleme Valasti külamaja juures. Vanasti oli siin rehi-kuivati. Valasti külamehed-naised võtsid nõuks teha sellest külamaja – ja näe tegidki.


 


 

Ilm on üsna tuuline, aga ilus ikkagi. Hakkame astuma. Külamaja juures teeristil valime selle tee, mille alguses kasvab kuusehekk. Kena kitsuke kruusatee kannab meid edasi, kuni leiame end … silmatorkavalt jõudsasti välja arenenud omanditundega majaomaniku valduste piiril. Sisenemist keelav märk, üle tee tõmmatud punase-valgekirju lint ja eemalt haukudes lähenev pirakas koer kõnelevad selget keelt. Jah, kulla palverändur, kaugemal paistva maja poole ei maksa samme seada. Seal (Tammevälja talus, nagu ütleb maa-ameti kaart) võtsid meid vastu karm mees, raudkang käes, ja suur valge koer (kes küll lähemal tutvumisel ei osutunud kaugeltki nii pelutavaks kui tema peremees).

Meie teerada peaks maa-ameti kaardi järgi keerama siitsamast keelumärgi eest paremale. Kaelani ulatuvas kesksuvises flooras on seda kaunis raske leida, aga näe imet, pisukese otsimise peale rohkem aimame kui näeme mingeid rattaroopaid. Mis siis ikka, sukeldume õitemerre.
Olgu siin üles loetud teetähised, kust ära keerata: keelumärk ees, varemed vasakul, meie keerame paremale. Sumame rinnuni rohus kaerapõllu serva pidi puudetukani. Puude vahelt läbi saanud, jõuame oh kui kena värskelt ennistatud suuremapoolse maja õuele.




See on endine Aru karjamõis. Omal ajal kuulus see Roosna-Alliku mõisa metsahärrale. Praegu on maja müügis. Puhkame jalga kesk õue kasvava vana elupuu all, kiidame inimest, kes on maja nõnda maitsekalt taastanud (muide, majas sees peaks olema alles 19. sajandist pärit mantelkorsten), ja püüame aru saada, kuhu edasi. Vaat siin ei suuda me maa-ameti kaardil toodud teerada küll mitte kuidagi ega kusagil silmata. Pole parata, läheme siitsamast õuelt maanteele. (Loodame, et millalgi leiame oma metsaraja üles.)


Maanteele jõuame Aru bussipeatuse juures. Valastilt siia jõuab umbes poole tunniga, kui vahepeal pikalt ei passi. Nüüd peame umbes 1,5 km sammuma maanteepervel, kuni jõuame Valasti küla lõppu/algust tähistava sildini. Kuidas siit Kaaruka poole saab? Seda küsime teispool teed nagu tellimise peale lähenevalt tervisejooksjalt. Ja saame noormehelt vastuseks: „Võtke kruusatee vasakule. Head teed!” Nii teemegi ja rõõmustame, et saab asfaldilt maha. Varsti oleme teeristil, kust läheme otse – meie tee on see kõige kitsam.
Teppo talu juures astume teelt ja hoiame paremale, rada jookseb kuuseheki tagant. Maja taha jõudes leiame üle põllu viiva teeraja ja võtame kursi mobiilimasti peale. Teppo talu juurest jääb Kodasemani veel umbes 7 km.

 



Oleme jõudnud Kaaruka külla. Teispool põldu seisavad mõlemat kätt talud. Oleme kruusateel, suurelt maanteelt siiani oleme kõndinud (ja vahepeal ringi vahtinud-jorutanud ka) ligi tund aega. Nüüd vasakule! Paremal talukohad, siis vasakut kätt Liivalaia – talu nimi on raiutud suurde maakivisse, sedamoodi on siinkandis mitmel pool. Edasi minnes jääb tee äärde viljapõld. Noor vili on kui hõberoheline siid, käime lausa silitamas. Põllu lõpus keerame paremale, meie tee läheb edasi Niine talu juurest põllu teist serva pidi. Niine talu puude all vihmahoo raugemist oodates veendume, et oleme kõndinud 3,5 tundi. Sadu lakkab niisama äkitselt nagu algas ja astume edasi.
Teine teeots paremale viib Kaaruka seltsimaja juurde, aga meie läheme praegu oma teed edasi Kodasema poole. Jõuame Jõngu taluni. Peremees toimetab õuel, küsime igaks juhuks üle, kuidas saab Kodasemale.
Tuleb minna põlluteele – otse. Vasakul mets, paremal heinamaa. Kümmekond minutit käidud, jõuame Pihlaka taluni, sealt keerame paremale. Veel kümme minutit ja oleme maanteel. Kodasemale minna alla 2 km. Kodasema on maanteed mööda vasakule.
 

Kui on tahtmist käia vaatamas Kaaruka külaseltsi maja, siis tuleb keerata maanteel paremale. Sinna on pisut üle kilomeetri.
Siinmail näikse elavat ettevõtlik rahvas. Nagu Valastis, nii on ka Kaarukal oma külamaja, kena nii väljast kui seest. See on vana kooli- ja vallamaja. Kool oli siin aastatel 1843–1922 ja Roosna-Alliku vallamaja 1791–1892.
Külamaja seinal ripub küla naiste õmmeldud suur lapitekk, mille iga lapp jutustab ühe talu loo.


Kaaruka igasuviseks suursündmuseks on Seppade päev, siis näitavad Eestimaa eri otstest kokku tulnud sepad siin külaplatsil rahvale oma käteosavust.

 

Kaaruka seltsimajas saab palverändur soovi korral öömaja.
Ööbima mahub 15 rändurit, magamine madratsitel, sauna kasutamise võimalus. Hind ühele matkajale 12 € öö. Muidugi tuleks oma soovist aegsasti ette teatada. Kontakt: 53908214, Malle Rooba.




Aga meie seisame maanteel ja seame sammud vasakule – Kodasema poole. Varsti ületame Peetri kihelkonna piiri ja Kodasema ongi kohe käes.
Neli ja pool tundi käidud, oleme Valastist siia jõudnud. Istume koduseks saanud Kodasema maja trepil ja oleme endaga rahul. Rahul on ka härra Voldemar, Kodasema majavalitseja, kel polnud tarvis tulla eksinud või rampväsinud lambukesi koju tooma.
Päevale tagasi mõeldes tunnen siiani mõnusat õnnesurinat. Päriselt. Kõik näis tol suvepäeval kangesti ilus: külade, metsade ja põldude vahel siksakitav tee, korras majapidamised, nägusad külaseltside majad, vastutulelikud inimesed. Ilus Eesti oma sajanda sünnipäeva künnisel.

Daila Aas
Juuli 2017