Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Unipiha mõis


Oleme Unipihas. Rahvasuu teab rääkida, et siin elanud muiste seda sorti inimesed, kellele uni iseäranis hästi maitses. Muudkui maganud teised talv otsa, kui töid-talitusi oligi vähem, aga ka suisel ajal lasknud nad igal vähemalgi võimalusel meelsasti silma looja. Sellest siis tulnudki Unipiha nimi. Tore nimi igatahes.



Unipiha mõis (Unnipicht) rajati 16. sajandil. Rootsi ajal liideti Unipihaga Nõo mõis, 18. sajandil aga vähendati Unipiha maid kahel korral, et rajada Vana-Nõo ja Vastse-Nõo mõisad. Sel ajal kuulus mõis von Weltenitele. 1777. aastal omandas selle parun Ingelström, kes pisut hiljem ostis ka Meeri mõisa. 18.–19. sajandil olidki Unipiha ja Meeri mõisatel ühed ja samad omanikud. 1837 ostis mõlemad mõisad vene poeet Vassili Žukovski, pärast teda kuulusid need Carl Johann von Seidlitzile. 1858. aastal ostis Unipiha mõisa endale õuenõunik Otto Georg von Rücker. Rückerite käes oli see kuni riigistamiseni Eesti Vabariigi ajal. 1921. aastal mõis tükeldati asundustaludeks. Härrastemaja ja park jäid Rückeritele kuni nende Saksa-maale lahkumiseni 1939. aastal.

Unipiha vana-balti tüüpi mõisa ühekorruseline härrastemaja on ehitatud 19. sajandi alguses. Pärast sõda oli mõisahoones rahvamaja, sovhoosi ajal ka korterid. Osa hoonest ehitati nõukogude ajal ümber kinoks.

  

Mõisa peahoone ette jäävad 19. sajandist pärit karjakastelli varemed. Paremas seisus on mõisa maakividest viietahuliste otsafassaadidega ait, mida aga rikub sovhoosiaegne silikaat-tellistest juurdeehitis.

  

Vabakujuline mõisa park rajati Seidlitzi ajal 19. sajandi keskel, Rücker täiendas seda hobuse-rauakujulise tiigi ja grotiga. Praegu on restaureerimist vajav peahoone ja suur park eravalduses. Parki on plaanis rajada kogukonna kooskäimise plats, suur kiik on juba püsti.



  

Kui see, mis mõisast ja pargist järel, on üle vaadatud, kaevul joodud ja pärnaõite õhku sügavalt sisse hingatud, jätkame teed Kambja poole.

Tõe huvides peab ära ütlema, et ega see Unipiha rahvas ole ühtigi aina põõnutanud, kuidas siis muidu saab olla, et esimene päriseks ostetud talu Nõo kihelkonnas oli just Unipihas.



Unipiha bussipeatusest laskub tee kunagise Unipiha mõisa moonakatemajani, oma lihtsuses suurejooneline punastest tellistest kahekordne hoone (19. saj. I pool) hakkab juba eemalt silma.

Moonakatemaja juures keerame vasakule Kambja poole (otsetee viib Luke mõisa), teele jääb Männimäe bussipeatus. Üsna varsti tähistab tahvel paremal pool teed I aastatuhandest pärit Unipiha linnamäge ja selle jalamil olevat asulakohta. Linnus oli kasutusel 3.–4. ja 7.–11. sajandil. Linnuse pindala on ligikaudu 100 m2, õuepinna pikkus 49 m ja laius 24–25 m. Linnuse nõlvad ja enamus õuepinnast on kaetud metsaga.

  

Pärast kurvi on Liudsepa bussipeatus. Kõnnime ikka mööda asfaltteed edasi, ületame Tartu–Võru maantee ja Kambja ongi käes.

Daila Aas, juuli 2017


Kasutatud kirjandus:
Agnes-Asta Marand. Lehekülgi Nõo ajaloost I–III. 2001–2003.
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=3358
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=1164
http://www.eki.ee/dict/knr/index.cgi?Q=Unipiha
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=12905