Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Teekond



 

PÜHA BIRGITTA

Birgitta Birgersdotter (1303–1373) oli vaimsete püüdlustega Rootsi kõrgaadlidaam, mõisa-proua Ulvåsal ja kaheksa lapse ema. Ta määrati kuningas Magnus Erikssoni noore naise, kuninganna Blanka õpetajaks ja õuedaamiks ning nende esimese poja ristiemaks. Pärast oma abikaasa Ulf Gudmarssoni surma sai Birgitta kutsumusnägemuse olla Kristuse pruut ja Püha Vaimu sõnumitooja eesmärgiga reformeerida kristlaskonda. 1349. aastal, kui ta oli jõudnud järeldusele, et on võimatu tegutseda prohvetina omal maal, müüs ta oma maaomandid ja rändas saatjaskonnaga, „Jumala sõpradega”, Rooma ning jäigi sinna elama. Seal pühendus Birgitta temale Kristuse poolt antud missioonile luua uus kloostriordu ning manitseda paavsti, kirikumehi ja rahvaid eetiliselt täiuslikumale käitumisele. Niisugune prohvetlik tegevus eeldas võimet vahendada palvuses ja kontemplatsioonis saadud Kristuse ja Neitsi Maarja sõnu nii, et need olid arusaadavad tavalistele inimestele ja teoloogiliselt vastu-võetavad kirikumeestele. 31 aasta jooksul esitas ta üle 600 ilmutuse. Birgitta tegutses püha naisena Itaalias üle 20 aasta, saavutades, vaatamata mõnegi kirikumehe kriitikale, suure lugu-pidamise nii müstiku kui prohvetina.

Aastal 1370 õnnestus Birgittal saada paavstilt kinnitus uuele ordule, birgitiinide Püha Päästja Ordule (Ordo Sancti Salvatoris; hiljem sai ordu nimeks Ordo Sanctissimi Salvatoris, s.o Pühima Päästja Ordu). Kinnituses lubati ka asutada emaklooster Vadstenas.

Birgitta sooritas rohkesti palverännakuid. Tema eeskujuks olid Rootsi kuningasoost naised, kes juba 12. ja 13. sajandil olid käinud palverännakutel Jeruusalemma ja Santiago del Compostelasse. Juba lapsepõlves käis Birgitta vanematega ja hiljem mõisaprouana palve-rännakuil Rootsi pühakute hauakohtadel-kirikutes. Pärimuse järgi rändas ta ka Nidarosi toomkirikusse (nüüdses Trondheimis) Püha Olavi reliikviaid austama. 1341–42 tegi Birgitta oma abikaasa ja saatjaskonnaga palverännaku Santiago del Compostelasse. Ka Itaalias võttis ta ette lühemaid palverännakuid Rooma ja Rooma ümbruse kirikutesse ning pikemaid Napolisse ja selle lähistele. Viimane palverännak viis Birgitta aasta enne surma Jeruusa-lemma. Rännakutel linnades kasutas ta juhust pidada prohvtlikke jutlusi rahvale, kuid aru-saadavalt preestri suu kaudu, kuna naistel oli keelatud rahvale avalikult rääkida.

Birgitta suri 23. juulil 1373 Roomas. Tema tütar Katarina koos saatjaskonnaga toimetas kirstu Birgitta säilmetega Vadstenasse. Nad saabusid sinna 1374. aasta suvel. Birgitta säilmed tõsteti kabelisse reliikviakasti. Ja kohemaid tekitasid need imetegusid. Kõik sündinud imed pandi kirja, et esitada need tõendusmaterjalina paavstlikule komisjonile, kes tegi otsuseid pühakuks kuulutamise kohta. (Üks kirjeldatud imetegudest leidis aset aastal 1376 Põhja-Eesti rannikul Ihasalu lahel. Vt. Palverännutee: Ihasalu rist ja palvepink.)

Birgitta palverännakud, jutlused ja käsikirjadena ringlevad ilmutused tegid ta tuntuks mitte ainult Itaalias, vaid terves Euroopas. Tema ilmutused tõlgiti ladina keelde ning koguti kaheksasse raamatusse, hiljem lisandus veel üks raamat. Nõnda on Birgitta ka Rootsi üks esimesi kirjanikke.

Birgitta kuulutati pühakuks 7. oktoobril 1391. aastal, kõigest 18 aastat pärast tema surma. Ikonograafiliselt on Birgittat kujutatud kolmel moel: palverändurina – atribuutideks kepp, paun veepudeliga, mantel ja müts; ordurajajana – nunnarüüs, vahel oma kloostrirahva keskel;  visionäärina – istumas raamatu ja kirjutussulega, ingel selja taga. Raamat ongi tema tähtsaim pühakuatribuut.
Birgitta on Rootsimaa kaitsepühak. Aastast 1999 on ta ka üks kuuest Euroopa kaitse-pühakust.

Ruth Rajamaa, 2017