Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Rannu Püha Martini kirik Neemiskülas


Rannu oli Ugandi üks Võrtsjärve-äärsetest muinaskihelkondadest, mis 1224. aastal läänistati von Dolenitele. Pole teada, millal ehitati siia Neemiskülla esimene pühakoda.
Lõuna-Eesti vanemale arhitektuuripärandile on oma jälje jätnud arvukad sõjad. Eriti hävitavad olid Poola-Rootsi vahelised võitlused 17. sajandi alguskümnenditel, pärast seda olid peaaegu kõik maakirikud varemetes. Nii juhtus ka Rannus, kus keskaegsest pühakojast on alles üksnes seinad ning needki vaid osaliselt: omanäolised sõrestikviilud püstitati sarnaselt Viljandi Jaani kirikuga arvatavasti alles pärast Põhjasõda. Mõnevõrra muutus kiriku ilme ka 19. sajandil – 1835. aastal lisati puidust torn ning 1876 ehitati aknad suuremaks.



Enamasti pole meie keskaegsete kirikute ehitamise kohta mingeid kirjalikke teateid. Vahel on kirikus ainult mõni pisidetail, mis annab mingitki teavet selle ehitusaja kohta. Rannus on silmatorkavalt lühike ja lai pikihoone, kus võlve kandis üksainus piilaripaar. Selliste proportsioonidega pühakojad hakkasid Lõuna-Eestis levima 15. sajandil. Põhjus on selge: kirikuline tahab teenistuse ajal ka näha. Üksnes kuulmisest jääb väheseks.
Kõnekad on ka pikihoone võlvikonsoolid, mis Lõuna-Eestis erandlikuna on paekivist. Nende vormistik ütleb aga selgelt: konsoolid on raiutud Tallinna meistrite poolt Lasnamäe paemurrus. Enamasti valmistati seal raiddetaile konkreetse ehituse jaoks. Selle kõrval oli osa toodangust aga omalaadne kataloogikaup ning ilmselt kuuluvad sinna hulka ka Rannu konsoolid. Just nende põhjal võib järeldada, et kirik on ehitatud 15. sajandi esimesel poolel – arvatavasti teisel veerandil.

    
Sarnaselt paljude meie maakirikutega oli siingi lisaks peaaltarile ka vähemalt kaks kõrvalaltarit, millele osutavad altari- ja sakramendinišid pikihoone idaseinas kahel pool võidukaart.

Rikkalikult oli kujundatud kooriruum, mis tänu kolmele avarale aknale oli harukordselt hästi valgustatud. Praeguseks on aknad uusaegsete juurdeehitiste ja altariseina tõttu osalt suletud. Ruumi kattis tähtvõlv, mis sarnanes Puhja kiriku omale. Tänaseks on säilinud ainult võlvi-roiete napid katked. Nurkades toetasid võlvi Eestis ainulaadsed hilisgootipärase dekooriga kapiteelid, mis valmistatud põletatud savist. Teadaolevalt on see Lõuna-Eestis ainus juht pärast Tartu Jaani kirikut, kus on kasutatud terrakotadekoori.

   

 
Rannu kiriku tõeliseks aardeks on kantsel, täpsemalt – selle rinnatise paneelid. Seal on polügonaalse korpuse tahkudel Kristuse, Aaroni, Moosese ja Ristija Johannese reljeefid. Eriti pälvib aga tähelepanu nikerdatud dekoor. Sageli on just see, mis kõige täpsemalt kõneleb ühe renessanss- ja barokkajastu teose valmimisajast. Toona olid laialt levinud mitmesugused mustriraamatud, mille kaudu jõudis üle kogu Õhtumaa meistriteni teave sellest, mis on parajasti moes. Rannu kantslil on põimornament, mille üheks motiiviks on delfiinid. Selline islami päritolu kujunduslaad jõudis Euroopasse Hispaania mauride kaudu ning siit ka nimetus – moresk. Pole kahtlust, et kantsel on valmistatud millalgi 16. sajandi keskpaiku ning seega vanim Baltikumis. Nähtavasti on kantsel algselt paiknenud mõnes Tartu kirikus ning Rannusse toodi arvatavasti seoses kiriku taastamisega 1640. aastail. Linnarahva jaoks oli see toona juba lootusetult vanamoeline. Kantsli paigaldamisel on tema üldkuju muudetud ning lisatud kõlakatus väikeste inglipeadega. Veelgi hilisem on kantsli trepp. Hilisemate ülemaalingutega on kaetud ka kantsli algne polükroomia.

   

Tartu tisleri L. Bandelieri töökojas 1890. aastal valminud altariseinal on Rudolf Julius von zur Mühleni maal „Kristus ristil”. Muide, Bandelieri mööblitööstusel on kindel koht ka meie kunstiloos: 1897. aastal asus seal puunikerdajana tööle Konrad Mägi, kes pidi oma ameti tõttu minema ka kunstikursustele. Sellele järgnes juba Stieglitzi kunstikool Peterburis.

Kaur Alttoa, 2016


 

RANNU JA EESTI VABADUSSÕDA

1919. aasta jaanuari algus oli Vabadussõja kõige raskem aeg. Vaenlane oli maale tulnud ning suure osa noorest riigist vallutanud. Langenud olid Narva, Rakvere, Tartu ja Valga. Punaste järgmiseks saagiks näis olevat Viljandi. Tallinnast olid punaväed jõudnud vaid mõnekümne kilomeetri kaugusele.
2. kuni 7. jaanuarini leidsid aset aga Vabadussõja nn murdelahingud, millega punaarmee pealetung seisma pandi. Järgnes üldpealetung Viru rindel ja Tapa vabastamine, seejärel vallutati 14. jaanuaril üllatusrünnakuga Tartu, 19. jaanuariks vabastati ka Narva.

Pealetungis Lõuna-Eestis osales ka Tartu Vabatahtlik Pataljon, mis formeeriti hoopis Viljandis. Pärast Tartu langemist punaste kätte taandusid kaitseliitlased, nende seas ka Treffneri gümnaasiumi ja kommertskooli õpilased, kes ei liitunud Puurmanis moodustatud Julius Kuperjanovi partisanisalgaga, Põltsamaale ja sealt edasi Viljandisse. Pataljoni ülemaks määrati endine Tartu miilitsaülem, kahurväe nooremleitnant Karl Einbund (hilisem peaminister Kaarel Eenpalu), pataljoni kuulus umbes 120 meest. Esimese roodu ülem oli kapten Oskar Eller ning teise roodu ülem ülemleitnant Martin Libene, kes mõlemad langesid lahinguis.

13. jaanuari õhtul hakkas pataljon Viljandist esialgu Tartu poole liikuma, kuid Rakke juures pöörduti hoopis Rannu suunas. Tee viis mööda ka Rannu kirikust.
16. jaanuari varahommikul algas pealetung Rannu mõisale, mis punastelt vallutati. Selle käigus kandis Tartu Vabatahtlike Pataljon ka kaotusi. Lahingus langes Tartu kommertskooli õpilane Oskar Ahas, kes oli pärit Rannu mõisast vaid mõne kilomeetri kauguselt Kipastu külast Petso talust. Hiljem suri haavadesse ka esimese roodu veltveebel Boris Kofkin.

17. jaanuari õhtul sõitis pataljon Rannu mõisast välja ja liikus Valgutasse, kus oli väiksem lahing punastega, ja seejärel Rõngu. Edasiliikumisega tekkis aga raskusi. Tartu vabastanud soomusrongid jõudsid Elvani küll juba 17. jaanuaril, kuid takerdusid purustatud raudteesilla taha. Samal ajal arendasid punaste 8. Novgorodi kütipolk, Läti punakütid ja hiinlastest koosnenud miini- ja purustusdivisjon vastupealetungi, mis suruski Tartu Vabatahtliku Pataljoni Rõngust ja peagi ka Valgutast välja. Pataljon taandus Randu ja seejärel Rannu kirikumõisasse. Seega on Rannu kirikul märgiline roll pataljoni sõjateel: siit kaugemale enam ei taandutud.
23. jaanuari hilisõhtul saabusid Elvasse Kuperjanovi partisanid ja valmistusid edasi liikuma Rõngu suunas. 24. jaanuaril lahkus ka Tartu Vabatahtlik Pataljon Rannu kirikumõisast ning osales 25. jaanuaril koos kuperjanovlastega Rõngu vabastamises. Pataljoni sõjatee jätkus Pikasillast Hummuli kaudu Valgani.

Alo Lõhmus, 2018


Tartu kooliõpilaste rood, märts 1919. Rahvusarhiiv.


11. novembril 2018 pühitseti Rannu kirikaias pidulikult palvepink, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale ning Vabadussõja lahingutes Rannu ja Rõngu all võidelnud sõjameestele ja langenud kangelastele. Ilma nendeta poleks meil vaba Eestit, ei täna ega homme.
Jumalateenistusele Rannu kirikusse oli kokku tulnud rohkesti Rannu rahvast ja Pirita kloostri sõpru. Pärast jumalateenistust pühitses Rannu Püha Martini koguduse õpetaja Timo Švedko kirikaeda paigutatud palvepingi. Tema õnnistussõnad tegid tumeda taeva all kõledas tuules seisjatel südame soojaks. Täname.
Suur tänu omanäolise palvepingi valmistanud Toomas Kundile, samuti Alo Lõhmusele, Jaan Eensaarele ja kõigile toredatele Rannu inimestele, kes on meile nõu ja abi jaganud.