Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Rõika




Niisiis,
oleme jõudnud Rõikale. Kahel pool teed nukrad rohtukasvanud rusud, lagunenud majad, täielik unustus.
Katsu, rändaja, nüüd ette kujutada, et sammud mööda Roosi tänavat, mõlemat kätt on reas majad, ühe- ja kahekordsed, kivist ja puidust. Inimesed toimetavad peenramaal, ajavad omi asju, keegi sõidab korvvankriga, kostab lehma ammumist ning saksa- ja eestikeelset juttu. Vabrikus käib töö.

Odistelt Rõika teed minnes hakkab peagi silma pargitukk, kus 1795. a. alustas tööd Võisiku peegli- ja klaasivabriku Rõika osakond. Algul tegid rasket lihvimis- ja poleerimistööd 50 käsitsilihvijat, kuid 1831. a. rakendati tööle lihvimismasinad. Vanad poleerimisveskid asendati 10 aastat hiljem moodsate poleerimismasinatega.
Neil aastail ehitati kilomeetripikkused tammid ja laiendati-süvendati jõesängi – tekkis Rõika veehoidla, mis võimaldas veejõu kasutamist vabrikus suurendada 200 hobujõuni. Vabriku valmistoodangut transporditi suurte plaanvankritega mööda poriseid teid ja lotjadega mööda jõge Tartusse.
Eesti Vabariigi alguses 20-ndail aastail jäi peeglivabrik turu puudumise tagajärjel seisma, mõned vabanenud hooned ehitati ümber villa- ja jahuveskiks.

Selline võiks olla pilt 19. sajandi keskpaiga Rõikast. Toona oli Rõikal „Catharina” vabrikuasulas kokku 56 hoonet: kümmekond vabrikuhoonet, hulk elumaju, laod ja tallid. Aga kõik see oli siis. Praeguseks on sellest saanud ilus minevikupilt. Hoonetest on järel vaid varemed, kui sedagi. Siiski, ühes siiani püsti püsivas endises töölismajas olla veel mõne aasta eest keegi sees elanud. Maja tagant viib jalgrada läbi metsistunud aia alla jõe äärde, maja ees võimust võtnud kõrges rohus aga õitsevad suured pojengipuhmad ja lokkab kuutõverohi. Otsekui viimsest jõust.

    



Selline oli pilt nüüd, kui oma palverännutee juppe kokku pannes ja huvitavaid paiku otsides ühel südasuvisel päeval Rõikat avastasime. Ka ilus – ja nii ütlemata kurb. Kahju, et kõik see ilu pole leidnud õiget peremeest.

Üks kaunimaid hooneid siin, mis ootab peremehe kätt, on 18. sajandi lõpust pärit Rõika peeglivabriku 46 meetri pikkune 12 puitsambaga puidust aidahoone (mälestise reg. nr. 14544). Juba aida uksed, mis on täis möödunud aegade arvutusi ja allkirju, on omaette vaatamisväärsus. Kuna ait on aastaid seisnud hooldamata, uksed lahti, osa sambaid kadunud, siis on hoone hoolimata Muinsuskaitse ettekirjutustest praktiliselt hävimas.



Roosi tänava lõpust paremale pöörates jõuame Rõika vesiveskini, mille uksed-aknad on küll korralikult kinni löödud, aga muidu näikse siingi kõik jäetud aja ja looduse meelevalda.


Soomlasest omanikul Sakari-Mattias Kukel, kes on pannud tööle kaks hüdroelektrijaama Soomes ja ühe Eestis, oli plaan taas käima panna ka Rõika elektrijaam. Kas said takistuseks ranged keskkonna- ja muinsuskaitsetingimused, töö maht ja maksumus või kes teab mis veel, aga Rõikal pole midagi muutunud. Praegu on Rõika veski koos maa ja kõige muuga müügis ja ootab uut uljast peremeest.

 

Sammume nüüd tuldud jupikese teed tagasi, möödume Roosi tänava otsast ja hoiame paremale. Kruusateele jõudes tuleb keerata vasakule. Kohe varsti on tee ääres Soondla talu silt, meie läheme muudkui edasi, kuni paistab Mändide bussipeatus ja silt: „Alam-Pedja looduskaitseala. Kalevipoja kivi”. Enne silti keerame vasakule. Käidud on umbes 2 km. Edasi viib tee läbi kellegi elamise (talu nime polnud näha), paremal palistavad teed noored männid, vasakul ongi põllu keskel Kalevipoja tooliks ristitud looduskaitsealune rändrahn, mille kõrgus on 3,7 m ja on tõepoolest hiiglasliku tooli kujuline (hea koht keha kinnita-miseks).
Ja  
jõuamegi  Laashoone teele, kus võtame suuna mööda alleed vasakule.

Daila Aas, september 2014–2017


http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=14542
http://register.muinas.ee/?menuID=photolibrary&action=view&id=1355

ftp://195.80.111.130/pub/HTTP/MKA%20eritingimused/2009_11_R6ika_peeglivabriku_ait_14544_avaldamiseks.pdf