Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Puutli küla ja kirik


Võrumaal Vastseliina vallas liivase põllutasandiku ja künkliku metsamaastiku serval asub PUUTLIKÜLA. Siinsed metsad ulatuvad üle Piusa Vene piirini. 2004. aasta 1. jaanuari seisuga oli külas 18 elanikku. Praegu 21.
1920. aastail asus siia elama 9 vene peret Irboskast, kes Vabadussõja järel olid saanud Eesti kodanikeks ja tulid nüüd Venemaalt tagasi Eestisse. Osteti paar kohalikku talu, jaotati need omavahel, ehitati üles majapidamised. Lapsed pandi Loosi kooli, et riigikeel suus oleks. Elu hakkas tasapisi edasi minema ja nii jõuti ka oma kiriku rajamiseni. Üks asunikest annetas kõrge nõmmekünka pühakoja ja kalmistu asemeks, pandi ise rahad kokku ja talgutööga kerkis kirikuhoone. Toetust saadi ka Võru ja Petseri õigeusu kogudustelt.
Esimesena maeti Puutli surnuaiale 1930. aastal Aleksander Grihin. Mägi oli siis metsast lage, kasvas üksik mänd, mille juurde ta maeti. Viimane matus oli kalmistul 2013. aastal. Järeltulijate põlvkonnad kogunevad igal aastal augustikuus Puutlisse surnuaiapühale.


PUUTLI PÜHA NIKOLAI (Nikolause) KIRIK
valmis 1935. aastal.
See on puukirik, mis algselt oli laastukatusega. Seest oli kirik rikkalikult kaunistatud ornamentide ja ikoonidega. Puutli õigeusu kirik tegutses aktiivselt Teise maailmasõja algusaastateni, kuid ka hiljem on käinud preester seal jumalateenistusi pidamas.
See Puutlipalu metsa peidetud väike mahajäetud moega kirik on päris kindlasti üheks omapärasemaks vaatamisväärsuseks Vastseliina vallas.

Valdur Raudvassar kirjeldab oma kohtumist kirikuga:
„Olin esmakordselt Puutlikülas poisikesena. Tehti ettepanek minna vinne kirikut kaema. Valmistusin pikaks retkeks, aga juba kümneminutilise metsamatka järel terendas künkaharjal terava torniga pühakoda. Uks oli lukus, mustavad aknaklaasid sisemust ei reetnud. Kuid otsaaknast valgustas hommikupäike altaritagust ruumi, mille seinalt vaatas meile inimsuuruses ristilöödud Kristus verd tilkuvate haavadega. Ma ei mõelnud sellele, et näen elus esmakordselt õlimaali. Mõtlesin, et Jumal on ka siin, Võrumaa tavalises männipalus.”
 

Sedasama mõistsime meiegi, kui seisime 2011. aasta kenal maikuu päeval esimest korda seal kiriku kõrval. Taas üks hingejääv paik meie palverännuteel.

Ajad ja aastad on teinud oma töö, kogukond pillutati laiali, kirik hakkas lagunema, sisustus on rüüstatud. Pühadus on ometi alles. Mets on kasvanud kiriku ümber ja seal ta nüüd seisab vaikselt mändide vahelt langevas valguses. Nagu saladus.
Juhusliku rändaja jalg sinna ei satu. Pärisime sealtkandi inimestelt, et kus see Puutli kirik on ja kuidas sinna minna, aga kõik arvasid, et me ei leia seda niikuinii üles. Ega olekski leidnud, kui meile poleks tulnud teejuhiks kohalik sepp Andres Kunnus, keda omakorda juhatas telefoni teel kaitseliitlane Urmas Juhkam.
Niimoodi metsamärkide, puude ja rajakäänakute järgi juhatust saades jõudsimegi kohale.
Samal moel (tark mees telefonis, teine ees astumas) kõndisime metsa vahel veidi maad edasi asuvasse Puutli punkrilahingu paika.

Kaja Tullus ja Daila Aas


http://www.eestikirik.ee/mahajaetud-kirik-puutlipalus/
http://vanaajamaja.ee/mtu-vanaajamaja/kogukonnaprojektid/puutli-kiriku-konserveerimine/