Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Puiatu küla


Jätkame Pärnasaare kalmistu sildi juurest mööda Rutikvere–Adavere teed Puiatu poole. Teispool Päinurme jõe silda kuulutab silt Puiatu küla algust, aga külakeskuseni on veel tükk maad.

  

  

Vasakul tee kõrval endise Sarve talu põllul paistab Puiatu suur rändrahn (ka Sarve kivi).

  

Kena looklev kruusatee on päris hea käia, kahel pool ilusad vaated, autosid näeme vaid kolm-neli tükki. Ja nagu ikka, sekund hiljem kui jõudsime kiita viisakaid autojuhte, kes kiiruse maha võtsid, tuiskas järgmine meid üleni tolmupilve.




  

Lõpuks jõuame Puiatu küla vahele. Bussipeatuse juures on vana koolimaja, mis nüüd on saanud elumajaks. Esimene kirjalik tõend kooli kohta Adavere mõisas Puiatu külas on pärit aastast 1787. Pärast kauaaegse Adavere mõisahärra Eduard von Stackelberg surma 1864. aastal, asutati 1866. aastal tema mälestuseks Adavere Kõrgem Vallakool, mida nimetati Eduardikooliks. Aastatel 1883–1885 töötas Eduardikoolis õpetajana ka luuletaja Jakob Tamm.
 

Adavere mõisnikest mäletatakse kõige vanemaist kedagi Stackelbergi „Vana Musta” nime all. Ta olnud väga kuri, kantsik see aina välkunud käes. Ikka olla ta leidnud midagi mitte korras ja põhjust süüdistamiseks. ... Pääle Vana Musta oli Adavere mõisnikuks ta poeg parun Eduard v. Stackelberg, sõimunimega Sepedeuseks kutsutud. Ta olnud üldiselt hää rahva suhtes, ega pole enda jumaldamist nõudnud. (M. Koss, Adv. (27)) Laenanud talupoegile seemnevilja ja igal jõululaupäeval lasnud Puiatu koolimajas, pääle palvetundi, lastele saia jagada, kes end selleks varem üles annud. Paljud märkinud üles ka sündimata lapsi. (M. Kors, Adv. (26))
Sepedeus lasnud end mõnigi kord tüssata. Kord pannud rehepapp sõbramehele mõisast viljakoorma pääle. Aga parun jaole. Mees teinud end joobnuks ja lausunud: „Härra, härra, millal minu kord tuleb?” Härra küsima, mis mehel viga. Rehepapp seletanud, et joobnud veskiline otsida teed koju. Härra juhatanud teed ja mees sõitnudki mõisa viljaga minema. ... Ka kinkis ta Adavere vallale kaks talu koolikohaks ja asutas kihelkonna kooli, mida praegugi Eduardi kooliks nimetatakse. (A. Vahter, Adv. (119))
Sepedeuse ajal olnud kubjaks Jüri Juhanson, keda rahvas nimetanud Juhani Jüriks (Juhani talust) ja sõimunimega Punaseks Kõriks, et ta tavaliselt punast rätikut kaelas kannud. See olnud Adavere mõisa kõige kurjem kubjas (ligi 40 aastat ses ametis). „Mina olen see härra, kubjas ja kohtumees, mina võin keda tahes soldatiks saata,” öelnud ta sageli. (M. Kõkk, Adv. (34); J. Simoi, Adv. (98))
Pääle Eduard v. Stackelbergi surma sai Adavere ta venna – (Imavere mõisnik Otto) poja Bernhard v. Stackelbergile. See pidas vähe lugu mõisnikest ja käis talupoegiga läbi, kui omasugusiga... (J. Simoi, Adv. (98); J. Leisk, Adv. (38))
http://www.folklore.ee



  

Siin jätame märkamata Adaveresse viiva teeotsa ja läheme oma teed edasi. Pärast kurvi vasakul seisev maja on Adavere vana vallamaja, paremal pool teed aga Mardi talu oma elu- ja kõrvalhoonetega, suurte puude ja hekiga. Viimane talu tee ääres on Laanemetsa – ja ongi Puiatu küla läbi.

Edasi võtame suuna Tallinn–Tartu maantee poole. Vasakul enne maanteed on Korsi talu õuel suur laudahoone. Paremale poole teed jäävad ruudukujulised teravilja katselapid.

  


Päris Tartu maantee ääres peaaegu tuuliku vastas on olnud Arro kõrts, praegu Aro talu. Aga meie ei saa praegu silmi teispool maanteed paistvalt Adavere tuulikult. Mis teha, kõht nõuab oma ja kohv kuluks ka ära.


Kes kohvist ei hooli ega soovi busside-rekade-mõistlike ja arutute sõiduautojuhtide tuules poolkurdiks jääda, sellele soovitame teist teed.
Et lühendada hirmsa Tallinn–Tartu maantee ääres kõndimist, keerake pärast Puiatu lõppu tähistavat silti (kui Puiatust Adavere tuuliku poole tulla) paremale viivale põlluvaheteele. Veerand tundi käidud, jõuame puude vahele. Vasakut kätt on jahimeeste „torn” ja maja. Sammume edasi, järgmise metsatuka juures keerame metsa ja põllu piiril vasakule. Nojah, nüüd näeme, et maja juurest, mida enne aupaklikust kaugusest vaatasime, tulevad mingid teerööpad üle põllu – sealt oleks vist otsem saanud.

 



Enne suurt maanteed keerame paremale, külavaheteele. Sammume murul tiigi ja värskete kaskede vahel otse edasi. Tee viib meid maanteele Kiima bussipeatuse juures ja ees paistavad kunagise Kiima kõrtsi varemed. Põlluvaheteelt siiani kõndisime umbes tund aega. Maan-teest pole pääsu, aga sedamoodi tulles saab katsumust vast 2/3 võrra vähem kui Adavere tuuliku juurest maanteele astudes. Niisiis, valik on sinu, armas palverändur: kas täis kõht või närvikõdi, mida keegi eelistab.

Daila Aas, 2018