Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Poka küla ja Janukjärv


Oli aasta 1973, kui üürisime suveks tühja, laguneva talumaja POKA KÜLAS, nimega Sildu. Veetsin abikaasa ja sõpradega seal neli aastat kõik vabad suvepäevad. Koht imeliselt vaikne, paari kilomeetri ulatuses ümberringi mitte ühtegi asustatud elamist. Kõige lähemal oli Poka veski ja teisel pool Janukjärv.
Poka veskis elas abielupaar, kes jäi meelde oma suurepäraste hapukurkidega. Need olid uskumatult head ka kevadel, kui saabusime. Ja siis sai selgeks miks – nad hoidsid kurgitünnid talvel külmas Leevi jões!
Juba teisel suvel ümbruskonna metsades ringi kolades sattusime kohta, mis üllatas oma kauni asendiga ja imelise õunapuuaiaga. Talu oli küngaste vahel, vaatasime teda ülevalt ja kohe tekkis mõte, et siin oleks veel toredam suvitada. Elamu oli suur ja korras, tundus, et ka mansardkorrusel on toad. Sammusime talu juurde, et asja uurida. Uksel oli silt: olen metsa istutamas. Lahkusime ja istusime tagasi oma vaatluspaika. Ja vaata imet – uksest astus välja mees, toimetas midagi õues ja siirdus majja tagasi. Olime veidi üllatunud, aga ei läinud tagasi maja juurde.

Tagantjärele tarkus ütleb, et see mees oli legendaarne metsavend Kalev Arro, kes kaotas elu alles 1974. aastal. Ja talu, kus ta end varjas, oli Kirjase talu, mille peremeheks Hugo Russak.
40 aastaga on siin kõik tundmatuseni muutunud: enam pole ühtegi hoonet, talu asukoha reedavad vaid kaks vundamenti. Otsime mingitki jälge õunapuudest, mis kunagi olid nii imelised. Ei midagi. Lõpuks saame aru, et sirges reas kasvavad kuused on endine hekk.


Kui nüüd 40 aastat hiljem hakkasime rajama palverännuteed Piritalt Vastseliina, siis selgus, et see kant sobib meie teele ideaalselt. Ilus Eestimaa ja huvitav pealekauba. Ja asudes teekonda uurima, avastad lõpmatult põnevaid seoseid ja lugusid.

Kirjase talust liigume umbes 2 km lõuna suunas ja jõuame Kure-Vaeste talu juures haruteeni, liigume paremale ja olemegi Poka veskitammil. Ületame Leevi jõe. Veskihoone on kahekordne, maakivist seintega ja laastukatusega. Jahuveski oli kahe kivipaariga, jahvatati lihtjahu, püüli ja tangu. Jõuseadmeks turbiin ja naftamootor. Töötas 1970. aastani. Tänaseks on veskil uus omanik ja remont käib.
Jalutades mööda metsateed ikka lõuna suunas, möödume kaheharulisest Poka männist, mille kohta arvatakse, et ta on siin juba Rootsi ajast, teele jääb veel Sildulaane mahajäetud talukoht ning jõuame Janukjärve äärde.  


JANUKJÄRV pole kaasajal mingi teada-tuntud suvituskoht, jääb suurtest maanteedest kõrvale ja pole siin ka liivast randa. Ajaloos on aga selle järve kallastel käinud ägedad lahingud. Põhjasõja ajal seisnud rootslased põhja pool ja venelased lõuna pool – ja nii 7 kuud. Legendid jutustavad loo kulgu veidi erinevalt. Üks pajatab, et kange põua ajal olla järv järk-järgult kuivemaks jäänud ja et sõdijaid oli palju, siis joodi järv tühjaks. Siis kihutanud venelased rootslaste kannul läbi tühja järveaseme. Pärast olnud järv jälle endine.
Teine lugu aga jutustab, et järve lähedal orus olnud hulk haavatud rootsi sõdureid, neil olnud kange janu ja nad tahtnud järvest kurku kosutada. Aga teel sinna surid nad janu kätte ära – siit ka nimi Janukjärv. Orgu, kus nad surid, hakati kutsuma Kuulmeoruks (ka Kooljaorg).
1899. aastal ehitati järve kõrgele kaldale ilus rehielamu, Tiksi talu. Talu asukoht on erakordselt targalt valitud, põhjatuulte eest kaitseb hooneid mets ja lõuna pool, tunduvalt madalamal, on ilus järv. Samas lähedal on ka teine talu, Mäe Jaani talu.
Järve ümber on aga peidus imelised mälestusmärgid, mis viitavad kohalike elanike kultuuritundlikusele. Mitte kaugel Tiksi talust on püsti katusega palksammas, millel on metallplaat tekstiga:

SIIN KIRJUTAS
ANNA HAAVA / HAAVAKIVI / ESPENSTEIN
15.X.1864.–13.III.1957.
LUULETUSE
„JÄRV LEEGIB EHA PAISTEL”
AJAL, MIL TSÄHKNA VESKITALU OLI TEMA
TEINE VANEMATE KODU
—  ·  —
...EESVANEMATE VAIMUD
MU ÜMBER LEHVIVAD

MA MÕISTAN NENDE JUTTU...




Tiksi külast viib mööda Kuulmeorgu maaliline hobusetee Tsähkna veskisse, mis hävis kahjuks 1940. aastal tulekahjus. Tee on ligi 850 m pikk ja läheb läbi ojast, silda seal pole.
Tee äärde jääb muistne kääbaskalmistu. Suuruse ja kuju järgi otsustades peetakse kääpaid pärinevat I aastatuhande II poolest. 1895. aastal loetleti 20 kääbast, tänaseks on neid jäänud 17. Rahvasuus peetakse neid ,,sõjakääbasteks” ja metsa, kus kääpad paiknevad, kutsutakse „Kalmumetsaks”.

Lagle Parek


Meie palverännutee teine palvepink (esimene on Ihasalus) sai üles pandud Tiksi talu maale Janukjärve kõrgel kaldal. Pingi õnnistas 16. detsembril 2015 Põlva Püha Neitsi Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola. Kohal olid Pirita kloostri sõbrad, Põlva Talurahva-muuseumi rahvas, maakonna erinevate koguduste vaimulikud ja maavanem.
Palvepink on tunnustuseks Eesti pärustaludele ja tublidele taluperemeestele. Rändaja saab siin jalga puhata ja mõelda kõiksusele, ajalikule ja ajatule, ammu möödunud ja alles saabuvatele aegadele.




http://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=11052