Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Pirita uus kalmistu


Kochide perekonna hauakabeli lähedusse asutati 19. saj. lõpus Nehatu valla rahvale oma kalmistu (vana kalmistu, talurahvakalmistu asub Pirita kloostrikiriku ees). Selle heaks eraldas Prosalliku talu peremees 0,75 ha oma talu kartulimaast. Nii ei pidanud enam Iru elanikud, kes olid Jaani koguduse liikmed, matma oma lähedasi kaugel linnas asuvatele koguduse kalmistutele.
Andmed Pirita kalmistu rajamise kohta pärinevad enamjaolt proua Maimu Valdeku meenutustest. Nende perekonnasaaga jutustas, et tema tädi, ema õde, oli abiellunud kellegi Pernkvistiga. See olnud üks rootsi päritolu mees, kelle esivanemad olla jäänud pärast Põhjasõda Eestisse. Peale Pernkvistide on kalmistule maetud teisigi rootsi nimega inimesi, hauakividelt võib rootsi keeles lugeda ka nende päritolu kohta.
Esimene matus Pirita uuele kalmistule toimus 1884. aasta detsembrikuus. Millegipärast suleti kalmistu matustele 1928. aastal, aga 1930 avati uuesti. Nõukogude okupatsiooni ajal suleti kalmistu jälle 1977. aastal, 1988. aastast aga lubati kalmistule taas matta. Põhiliselt küll kehtis luba neile, kellel olid siin varasemalt omad platsid. See on mõistetav, kalmistu on ju väike ega mahutagi palju. Kui Tallinnas toimus 1980. a. olümpiamängude purjeregatt, taheti kalmistu hoopis likvideerida, aga õnneks sellest siiski loobuti. 20. saj. 70.–80. aastate vahel põles kahjuks täielikult kalmistu arhiiv.

Kalmistut ümbritseb madal, osalt mördita laotud paekivimüür. Surnuaeda ilmestavad mitmed raudaedadega piiratud perekonnaplatsid, vanad marmor- ja graniithauasambad.

Kalmistule on maetud mitmed Eestimaa elus ja arengus väga olulised inimesed. Sisenedes linnapoolsest tinglikust peaväravast ja minnes hüvakätt edasi, jõuame kalmistu lõpus Prosallikute pere kalmuplatsile. Seal on veel alles mõned raudristid, metallplaatidel vanade talunike nimed. Aga 1926. a. surnud insener Nikolai Voldemar Prosalliku kalmu ehib imposantne teravkaarne mustast gabrost hauatähis, millel kivisepa signatuurgi lugeda.

Hakates sealt tagasi kalmistu keskpaiga poole liikuma, märkame paremat kätt Friedrich Einbergi (1873–1953) hauda. Irust pärit F. Einberg oli  kauaaegne Nehatu algkooli juhataja. Tema on kirjutanud ka Nehatu kooli kroonika. Nehatu koolimajas asutati ka Gustav Esloni poolt laevaselts „Linda”. See vallakooliks ehitatud hoone koos oma algse venekeelse sildiga oli alles veel 1980. aastatel, enne kui arulageda mõtlemisega linna kultuurivalitsuse ametnikud lasid hoone maha põletada.
Friedrich Einbergi poeg Tiit Eipre (Theophil Einberg, 1904–1986) oli tuntud hüdroloog, meie rahvusliku hüdroloogiateenistuse rajaja ja produktiivne teadlane.

Edasi jõuame Hara külas sündinud rahvaluulekoguja Madis Odenbergi (1872–1913) kalmuni. Vallakooli haridusega edasipüüdlik noormees täiendas ennast iseõppimise teel, valdas vene, saksa ja soome keelt ning luges palju. Talupidamise kõrvalt harrastas ta aiandust, mesindust ja päevapildistamist. Madis Odenberg oli innukas rahvaluule koguja, ta oli kirjavahetuses Jaak Järve ja Jakob Hurdaga. Hurdale saatis ta aastail 1890–1896 135 lehekülge rahvaluulet. Ka Johann Eisenile saatis Odenberg 45 lehekülge rahvapärimusi ja ka mõned fotod. Madis Odenbergi tagasihoidlik hauatähis oli juba 1974. a. purustatud, aga jäi siiski oma kohale. Uue Eesti Vabariigi ajal on Madis Odenbergi haud tähistatud uue graniidist hauatahvliga.

Enn Nurmiste (Nikolai Neuhaus, 1894–1968) oli haridustegelane, kutseharidussüsteemi uuendaja ja pühendunud pedagoog. Võttis osa Eesti Vabadussõjast Tallinna Kaitsepataljoni kooliõpetajate roodus, sai mürsuplahvatusest tabamuse. Pärast sõda jätkas õpetajatööd. Pedagoogina tegutsedes märkas Enn Nurmiste meie tehnilise kutsehariduse puudujääke, võrdlusvõimaluse sai ta Põhjamaade, eriti Rootsi tehnikakoole külastades.
1928. aastal võttis Riigikogu Enn Nurmiste initsiatiivil vastu Tallinna Tehnikumi seaduse. Tallinna Tehnikumis kärbiti üldaineid ja suurendati erialatunde, kool hakkas andma erialaoskusi. Silmaringi laiendamiseks tuli juurde kultuurilugu. Hakkaja direktor oli poistele suureks eeskujuks. Enn Nurmiste viis lapsi-õpilasi vaatama-õppima nii välismaale kui ka Eestimaa vabrikuisse: Kohtla õlivabrikuisse, Ülgase fosforiidikaevandusse, Eidapere klaasi-kotta, Vilsandi linnuriiki ja Vasalemma paemurdu. Aga ka Pallasesse ja Ants Laikmaa ateljeesse.
Kool vajas oma maja. 1937. a. eraldati maatükk Pärnu maantee ja Liivalaia tänava nurgale ja 1941 valmis arhitekt Alar Kotli projekti järgi uus koolihoone, mis oli toona moodsa kooliehituse tipp. Paraku läks hoone kohe sõjaväe kätte. Oma majja pääses tehnikum pärast sõda 1945. aastal. Enn Nurmiste sai koolijuht olla 1946. aastani, siis vabastas hariduse rahvakomissar Jüri Nuut ta sellelt kohalt. E. Nurmiste jätkas samas koolis füüsikaõpetajana.
Nõukogude julgeolek arreteeris Enn Nurmiste jaanuaris 1950 tema enese loodud kooli füüsikalaboratooriumi lävel ja talle mõisteti NKVD tribunali otsusega 25 aastat vabadus-kaotust ning saadeti Nõroblagi, Kemerovo oblastisse vangilaagrisse, kust ta vabanes 1955. aastal. Pärast vabanemist töötas Enn Nurmiste Tallinna 1. Keskkoolis õpetaja ja õppeala-juhatajana.
Enn Nurmiste õpilased ütlesid tema kohta, et ta mitte ainult ei arendanud tehnilist haridust, vaid ta pööras ja muutis masside mõttelaadi. Enn Nurmiste oli Rahvuskogu ja Linnavolikogu liige, Valgetähe ordeni kavaler, üliõpilaskorporatsiooni Fraternitas Estica vilistlane.

Julius Aleksander Koppel (Einari Koppeli isa), kuulus Kloun Lex (1892–1935) sündis Irus. I maailmasõjas teenis ta välja Georgi risti. Saksa okupatsiooni ajal sattus vangi, paigutati Pääsküla vangilaagrisse, kust põgenes. Vabadussõjast võttis osa ratsaväelasena. Pärast sõda töötas „Lootuse” seltsis näitejuhina, hiljem siirdus miniatuuriteatrisse Apollo. Klounina esines esimest korda 1922. aastal Grand Marinas koos Maxiga (Anton Niilman).
Klounide Maxi ja Lexi populaarsus kasvas kiiresti. Nad tõid klounaadi sisse soliidset intelligentsi. Neid tunnustasid ka tolle aja suurimad klounid – ja seda juba naljalt ei näe. Max ja Lex laulsid päevakohaseid kupleesid, eriti musikaalne oli Lex. Lex hukkus autoõnnetuses turneel Soome 1935. aastal. Max esines edasi, aga üsna lühikest aega. Tema murdis kurgu-tiisikus, peatselt suri temagi (A. Niilman on maetud Rahumäele). Neid leinati ja neist kirjutati ajalehtedes. Nõnda lakkas olemast Eesti parim klounipaar.

Kloun Lexi hauast edasi velotreki poole, päris kalmistu müüri äärde jääb perekond Veimerite hauaplats. Siia on maetud Eesti NSV Teaduste Akadeemia omaaegse presidendi Arnold Veimeri vanemad. 1941. aastast oli Arnold Veimer ametis okupeeritud Eesti kerge-tööstuse rahvakomissarina.

Kui siinne maa sai Tallinna linnale, läks kalmistu Jaani kogudusele. Okupatsiooni ajal oli kalmistu suletud. Praegu on kalmistu taas matmiseks avatud.
Pirita velotrekk ehitati kalmistu kõrvale Nõukogude okupatsiooni ajal.

Mare Kask ja Lagle Parek

http://www.kalmistud.ee/Pirita-kalmistu-tutvustus