Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Pilistvere


Võib küsida: kus asub Eestimaa keskpunkt? Sellele vastaks: Pilistveres.
Kui tekkis mõte hakata rajama Pirita–Vana-Vastseliina palverännu teed, sõitsime kohe asja arutlema Pilistvere kirikuõpetaja Hermann Kalmusega. Meile tundus, et Pilistvere on üheks meie ettevõtmise keskuseks nagu loodud. Muidugi leidsime sealt sõbraliku toetuse.  

Muistse vabadusvõitluse ajast 13. sajandi alguses on teada, et siin polnud linnuseid. Ala langes vähemalt kolmel-neljal korral vaenlase rüüstamise alla. 1220. aastal toimus asukate osaline ristimine, esimest preestrit on mainitud 1234. aastal. Sel ajal oli sealmail elanikke 4000 ringis ja haritud põldu umbes 600 adramaad.

Viljandimaa kirikute seas on PILISTVERE ANDREASE KIRIK üks vanimaid. Torni põhjamüüris on kivi, millel aastaarv MCCXXII ehk 1222. Villem Raami arvates on kirik 13. sajandi III veerandist ja ehitatud kindluskirikuna. Kiriku torn on Eesti maakirikute hulgas kõrgeim – 70,35 m. Kirikut ümbritseb ilmakaarte arvu järgi kaheksatahuline piirdeaed.


Kirik on üle elanud mitmeid laastavaid rünnakuid nii looduse kui inimeste poolt, aga alati taastatud. 1905. aasta 30. novembri torm paiskas torni puuosa kiriku katusele, mis samuti purunes. Torn ja kirik said ajutised pappkatted. Tuntud töösturid Puhkid kinkisid kodukihelkonna kirikule 1930. aastal ilusad sepisväravad ning tellisid oma kulu ja kirjadega kiriku ja torni remondi projekti. Projekt jäi teostamata, algas II maailmasõda. Torn taastati alles 1990. aastal. Nüüd oleks veel vaja tänapäevane lame kiriku pikihoone katus tõsta algsele kõrgusele.
 

Pilistvere pole pääsenud ei sõdadest ega katkust, mis voogasid üle Eestimaa. Näiteks võiks tuua Pilistvere kirikumõisa elanike arvu pärast Põhjasõda: tööks kõlblikke mehi 7 ja naisi 8, mittetöötavaid vanu mehi 2 ja naisi 3, veel mitte töövõimelisi lapsi 2. Katku surnuid loeti 47. Aga elu ei katkenud kunagi. 1771. aastal, kui Pilistvere kihelkond oli juba toibunud julmadest aastatest, elas seal 6926 inimest, sh talupoegi 6836, vabu kodanikke 43, vaimulikke 10 ja aadlikke 37. Kihelkonnas oli 677 talu ja 470 vabadikukohta.
Esimene teada olev ametis olnud koolmeister Pilistveres oli aastast 1680 eestlasest köster Adam, kes oskas pisut lugeda. Forseliuse uue lugemaõpetamise meetodi võttis Pilistveres kasutusele kooli pidav pastor J. D. Berthold aastal 1685. Seda aastat peetakse Pilistvere kihelkonnakooli alguseks.
Pilistvere vallakoolides tegutsesid lastekoorid juba alates 1850. aastatest. Seega Pilistvere meeskoori osavõtt esimesest Eesti üldlaulupeost 1869. aastal ei tulnud tühjalt kohalt.
Pilistvere läks õitsele esimese iseseisvuse ajal 1920–1940. 1935. aastal oli kihelkonnas 11 avalikku kooli, õpilasi 940.
 

Tänases Pilistveres avaneb just surnuaias kõndides Pilistvere tähtsus läbi aegade. Sellest kõneleb toredasti ka „Külaleht” 16. mail 1935: „Lähed, sammud läbi Pilistvere mitme-kümnevakalise surnuaia, rajatud umbes aastas 1700, ja libistad pilgu üle hauaristide. Üle Eesti tuntud nimed, nimed, mis tähistavad kodumaa majandus- ja ärielu koorekihti. Loed ja taipad, et siia Pilistverre on peidetud tükike Eesti majanduslikku selgroogu, tilgake meie iseteadvuse ekstrakti.”
Siinset hilisemat ajalugu on kõige täpsemini iseloomustanud kodu-uurija Enno Piir: „Pilistvere ei ole enam Eesti Taani. Pilistveret ja selle ümbrust võib võrrelda Pompeiga, kus igal sammul näeme 1941. ja 1949. aasta Peipsi-taguse Vesuuvi pursete tagajärgi.”

Pilistvere surnuaeda on maetud Jaan Jung, Jüri Vilms, August Rei vanemad ja Joakim Puhki vanemad. On tähelepanuväärne, et Pilistvere surnuaias elasid okupatsiooniaja üle nii Jüri Vilmsi  hauamonument kui ka Vabadussõjas langenute mälestuskivi. Ilmselt saadi rahuldus kätte Vabadussõjas langenute suure monumendi lõhkumisega, mis asus rahvamaja vastas. Ent see on nüüdseks muudetud kujul taastatud.
 

Tänapäeval elab Pilistveres ligi 150 inimest. Aga vaatamata elanike väikesele arvule on Pilistverest saanud vägagi elav keskus.
Pilistverel on vedanud kirikuõpetajatega. 15. novembril 1983. aastal asus siin ametisse – või õigem oleks öelda, et pagendati inimtühja kanti – pastor Vello Salum (1933–2015). Tänu temale hakati juba 1988. aasta hingedepäeval rajama Pilistvere surnuaia lähedale stalinismiohvrite kivikangrut, mille juurde tekkis ajapikku ka kommunistliku genotsiidi memoriaal koos mälestushiiega.



Tänu temale on nüüd Pilistveres paisjärved, mis on muutnud kogu küla ilmet. Tänu Vello Salumi julgetele ideedele on taastatud ka kiriku pastoraat, kus on nüüd kõik võimalused korraldada rahvarohkeid üritusi. Tore on mõelda, et sellessamas majas peeti 1687. aastal Pilistvere Piiblikonverents, mida filoloogid nimetavad Eesti esimeseks keelekonverentsiks.

Ja ega ilma pastor Vello Salumi aktiivsuseta poleks esimene Nõukogude Liidu opositsiooni-partei, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, asutatud just Pilistvere kirikus ja juba 20. augustil 1988. Selle sündmuse tähistamiseks on kiriku väravas mälestuskivi.
 

Tänasel päeval Pilistvere kirikus toimetav Hermann Kalmus hoiab vapralt Pilistvere ajalugu ja traditsioone. Suvel kihab kiriku ümbrus noortelaagrite tegusas elus.
Rändaja, kel tahtmist kirikusse sisse astuda – olgu siis vaikseks mõtiskluseks või 1686. aastast pärit kena barokk-kantsli uudistamiseks – küsigu võtit pastoraadist.
 

Ööbimisvõimalus palverändurile Pilistveres.
Kontakt: Hermann Kalmus, tel. 55 327 89; pilistvere@eelk.ee

Lagle Parek


Püha Andreas
Jeesus kutsub esimesed jüngrid. Aga Galilea järve randa pidi kõndides nägi Jeesus kaht venda, Siimonat, keda nimetatakse Peetruseks, ja tema venda Andreast noota heitvat – nad olid ju kalurid – ning ütles neile: „Tulge minu järele ja ma teen teist inimesepüüdjad!” Ja nad jätsid sedamaid oma võrgud sinnapaika ning järgnesid Talle. Matteuse 4:18-20

Andreas oli Galilea järve kalur ja Ristija Johannese õpilane. Kui aga Johannes nimetas Kristust „jumala talleks”, järgnes Andreas Jeesusele ja nii sai temast Jeesuse esimene õpilane (kr. k. protokleet – esmakutsutu). Andreas oli ka esimene misjonär – ta tõi Jeesuse juurde oma venna Siimona (Peetrus), öeldes talle: „Oleme leidnud messia!”
Pärimuse järgi viis Andrease misjonitöö ja ravitsemine teda Väike-Aasiasse, Sküütiasse, Venemaale ja Kreekasse. Ta löödi 62. aastal Pàtra lähedal risti selle eest, et oli Rooma halduri naise tema ravitsemise ajal ristiusku pööranud. Andreas hukati diagonaaalristil (X-kujuline).
Andrease atribuudid on kalavõrk, kala ja köis. Püha Andreas on Kreeka, Venemaa, Šotimaa eestkostja; ta on kalurite, vanapiigade ja kaevurite kaitsepühak, samuti on teda seostatud aianduse ja põlluharimisega. Eestis on Andreasele pühendatud Pilistvere, Äksi ja Sangaste kirik.

PALVE
Jeesus Kristus, Elava Jumala Poeg, ava meie vaim Sinu kutset kuulma ja läkita meid oma riigi tööle. Tee meist ise väärilised tööriistad inimese teenimiseks ja julgusta iga ettevõtmist, mis Sinu nimes on alustatud. Ole kõige üle oma Püha vaimuga, et me raskuses ja kiusatuses püsima jääme ning viimselt Sinu juures rahu leiame.
Aamen.

Hermann Kalmus


http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=14546