Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Pikva ja Pikaveski


PIKVA

Kui palverändur on jõudnud Pikvale Anija vallas, jäävad talle esmalt silma osaliselt lagunevad mõisahooned. Hoolsamal ringivaatamisel-jalutamisel leiab ta sealsamas – ennäe imet! – lausa uued miniatuursed sakraalehitised: kabeli ja selle kõrval eraldi seisva kellatorni. Põlispuude vahel paistab taastamisjärgus mõisa peahoone, mis praegu kuulub Mika Oravale, mehele, kes olnud varem Eesti muinsuskaitse ümarlaua esimees. Seega jääb loota, et endine mõisasüda saab tulevikus silma rõõmustama.
Sama mehe initsiatiivil toodi uusehitisele jalgu jäänud endise Tallinna Diakooniahaigla kabeli veel kõlbulikud detailid Pikvale ning kabel taastati siin (Diakonisside Asutise ühekorruseline puidust neogooti stiilis kabel ehitati 1891, arhitekt Erwin Bernhard.). Pärast teisaldamist sai ta nimeks Pickwa Miikaeli kabel ja on ainus sakraalehitis Anija vallas.
Kabeli vaimulik pühitsemine toimus 2005. aastal hingedepäeval (2. nov.).


1899. aastast pärinevad pingid kabelis on annetus Rootsist, Allhelgonia kirikust maaliliselt Veni saarelt Sundi väinas. 1851. aastast pärit kapporel on Kolga mõisast, krutsifiksi annetasid ehitusmeister Paul Koppel ja praost emeeritus Paul Saar. Altarimaali autoriks on kunstnik Laurentsius (kodanikunimega Lauri Sillak). Kabeli tekstiilid on valminud Tallinna Ülikooli kunstide instituudi tudengite ja juhendajate mõtte- ja näputööna. Kuivõrd oluline ja tähenduslik on iga tekstiili osa, saab lugeda  http://www.eestikirik.ee/?p=17684.

Tallinna diakooniahaigla kabeli juures oli kunagi olnud ka kellatorn, millest paraku ei ole säilinud ühtegi fotot ega joo­nist. Seetõttu on Pikva kellatorn päris uus ehitis, mille projekteerisid arhitekt Illar Kannelmäe ja Velli Rajangu. Ehitus algas 2011. aastal. Kellatorni paigutatud kirikukell pärineb Märjamaalt, paarsada kilo kaaluv malmist kirikukell on arvatavasti üks viimaseid Krulli tehases valatud kelli. Kellatorn pühitseti 20. mail 2013.

Et palverännaku lõppsihiks on Vana-Vastseliina, siis seades teel sinna esmalt eesmärgiks mitte nii kauge koha, oleks mõistlik Pikva seltsimaja ees ületada Kehra–Kose asfalttee ja võtta suund itta mööda u. 5 km pikkust kruusateed Pikaveskile Jägala jõe keskjooksul. Paarisaja meetri pärast jõuab rändur ristmikule, kuhu viimasel ajal on siginenud puidust viidad. Ent ka puit on ajalik nagu meiegi, sestap olgu teada, et parem teeharu viib Arava külasse ja vasak haru Pikaveskile. Peab küll lisama, et jalgsi kõndija saab siin mõelda küll ilmalikke ja taevalikke mõtteid, kui just pole vihmaperioodi, rattaga liikujal tuleb aga kogu tähelepanu pöörata aukudele ja suurematele kividele teel. Pikaveskile lähenedes näeme paremal pool teed asumit, mis ENSV ajal Kehra Paberivabriku töötajaile jagatud suvila-kruntidest on kasvanud vaat et alevikese mõõtudesse.

PIKAVESKIL, mis tegelikult on üks veskitalu koht, ei jää eemalt vaadates silma suurt midagi. Lähenedes märkame maakividest laotud viljakuivatit, mis koos mõne säilinud taluhoonega kuulub praegu Reijo-Olavi Tauschile, kes säilinut jõudumööda taastab.
Ilmtingimata peaks rändur pilgu heitma jõe paremkaldal veskitammi otsale, kus on säilinud pronksplaat paljuütleva tekstiga.
 




Juba ENSV ajal on keegi püüdnud seda plaati kõrvaldada, sellest kõnelevad meislijäljed ühel kinnituspoldil. Järgnevate sugupõlvede rõõmuks pole see õnnestunud ja nii annab tekst plaadil infot tammi saamisloost ja tolleaegsest eluolust. Saame teada sedagi, et omanikuks on olnud Joakim Puhk, mees, kes oli aktiivselt tegev sõjaeelse Eesti majanduse, poliitika ja spordi edendamises.

Ago Papp


Ööbimisvõimalus Pikva seltsimajas
Siin saab madratsitel ööbida u. 10 palverändurit, söögitegemisvõimalus. Hind ühele matkajale 5 €.    Kontakt: Tamara 52 91 521; Sille 534 98 381; Martin 50 89 729