Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Paidra


SABBE LUGU
Kalev Arro hukkumise järel 1974. aastal tundus Nõukogude võimukandjatele, et nüüd on metsavendadega küll lõpp. Siiski varjasid metsad veel mehi ning peagi jõudis kätte ka nende järg.
Kõige tuntum ja tagaotsitum metsavendadest oli August Sabbe (1.09.1909–28.09.1978). Sabbe sündis 1. septembril 1909 Paidras Palo talus. Tegemist oli kahe hobuse taluga. Peres oli veel kaks poega ja tütar. August õppis Tsolgo koolis ja elas sünnikodus. Edasi asus ta tööle Paidra veskisse. August Sabbe pärines kehvast, aga väga tugevalt rahvuslikult meelestatud perekonnast. Tema kaks vanemat venda olid langenud Vabadussõjas. Ka isa oli Eesti okupeerimise ajaks juba manalas. Selle taustal on Sabbe edasine käitumine igati loogiline.
1941. aastal läks ta Nõukogude mobilisatsiooni eest metsa, 1944. aastal läks ta uuesti metsa, et pääseda Saksa armeesse võtmisest, ning siis uuesti Nõukogude mobilisatsiooni eest – Sabbe ei tahtnud teenida üheski väes peale Eesti oma. 1945. aastal tuli ta amnestia käigus metsast välja ja üritas rahulikult oma elu elama hakata. Ta läks Paidra veskisse möldripoisiks ning saavutas ümbruskonnas laia tuntuse. Seda panid tähele ka julgeolekutöötajad. Veskis käis palju rahvast koos ja seal vahetati uudiseid, kindlasti pidi möldripoiss midagi metsavendadest kuulma. Nii sunnitigi Sabbele peale julgeoleku informaatori amet.

Edasist kirjeldab tollane Põlva miilitsaülem, hilisem koduloouurija Hans Salm järgmiselt: „Sabbe oli seega agendiks võetud, kuid andmeid temalt mingeid ei saadud. Nii otsustasid julgeolekumehed Sabbet õpetama minna. Sabbe nägi neid aga tulemas ning aimas halba. Ta jooksis veskitammele ning hüppas sellest pea ees alla. Sabbe oli hea ujuja ja tuli sellest välja, kui keegi talle järgi ei julgenud hüpata. Nüüd läks Sabbe metsa ja hakkas punastele kätte maksma. Ta liitus Jaan Rootsi rühmaga ning oli selle liige kuni Rootsi surmani.”
Teistes versioonides on lugu küll veidi erinev, mõni räägib ka, et see oli lavastatud, kuid julgeoleku kaastöötajat Sabbest igatahes ei saanud. Jaan Rootsi rühmas tegutses Sabbe majandusülemana. 1952. aastal jäeti just tema valvama vangi võetud taksojuhti ning tema tõi punkrisse teistele teate Rootsi hukkumisest. Sabbe jätkas veel mitu aastat enda varjamist Taevaskoja punkris, kuid siis astus juhuslik mööduja jalgupidi korstnaauku ning metsa-vendadel tuli punker maha jätta. Teised punkrikaaslased tulid aja jooksul metsast välja, aga Sabbe jätkas enda varjamist. Kui julgeolek üritas tema endisi kaaslasi agentideks värvata ning saata metsa Sabbet tapma, siis ütlesid need kategooriliselt ära. Sabbe olevat hirmus tugev mees ja neil olevat tema ees lihtsalt hirm. Kus Sabbe end pärast seda täpselt varjas, selle kohta liigub mitmeid jutte. Ühed räägivad, et ta elas vahepeal koguni Tallinnas ja töötas mitmetes tehastes. Teised aga kinnitavad, et ta oli kogu aeg koha peal. Viimane jutt tundub usutavam. Siis hakkasid aga Sabbe varjajad surema ning tema pea kohale kogunesid mustad pilved.


Meenutab kunagine Põlva miilitsaülem Hans Salm: „Siis hakkasid meie kandis imelikud vargused juhtuma. Kes viis ära koorenõud, kes varastas toiduaineid. Siis viidi minema kultuurimaja kardinad. Salakütid olid metsast leidnud Sabbe jahipüssi ja võtnud selle ära. Sabbe tulnud õhtul püssi tagasi nõudma ning ehmatanud mehed poolsurnuks. Nii hakkas seda informatsiooni kildhaaval kogunema. Kõik viitas sellele, et juba surnuks peetud metsavend on tegelikult elus. Loomulikult taheti teda kangesti kätte saada. Selleks organiseeriti suur operatsioon ja saadeti mitmed grupid välja. Keegi neist aga ei teadnud täpselt, kust teda otsida.
Kaks julgeoleku meest pandi mängima kalamehi ja niimoodi nad jõe ääres pidid jalutama. Seal nägidki nad ühte vana meest kala püüdmas. Mees tundus täiesti ohutuna, nad astusid ligi ja hakkasid juttu ajama, et nad on kalamehed Võrust ja otsivad siit kalakohti. Mees oli neid lahkelt näidanud ja olnud muidu ka igati adekvaatne. Seda, et ta metsavend võinuks olla, ei paistnud kusagilt välja. Julgeoleku mehed arvasid juba, et on jälle mööda lasknud, kuid siis tegi Sabbe oma ainukese vea. Nimelt olid julgeoleku mehed Sabbega koos jõekaldal pilti teinud ja nüüd küsisid nad, kuhu nad pildid võivad saata. Siin hakkas Sabbe puterdama ning julgeoleku mehed said aru, kes nende ees seisab. Olin neid hoiatanud, et Sabbe võib olla relvastatud, kuid nad ei teinud seda kuulma. Käratasid kohe, et teie olete Sabbe ja meie oleme julgeolekust ning teie olete kinni võetud. Selle peale üritas Sabbe taskust oma relva tõmmata, kuid ei saanud seda korralikult kätte. See ilmselt julgeoleku meeste elu päästiski. Nad hüppasid Sabbele kallale ning kõik kolm kukkusid jõkke. Seal käis kõva madin. Kui kaks noor meest olid Sabbet juba küllalt materdanud, ütles ta, et annab alla, ja lasi end kalda poole vedada. Nii kui ta jala kaldale sai, loopis ta julgeoleku mehed jõkke tagasi ning hüppas ise teisele poole. Rohkem teda elusana enam ei nähtud.”
Ei tea, kas Sabbe nägi teiselt kaldalt lähemale jooksvaid julgeoleku töötajaid või oli ta lihtsalt otsustanud end elusalt mitte kätte anda. Teadmata on ka, mis temaga täpselt juhtus. Laskehaavu tema kehalt igatahes ei leitud. Ta kas jäi vee all rägastikku kinni, lõi end kuhugi ära või uputas end ise, igal juhul jõkke ta jäi.

Sabbe surnukeha toodi küll veest välja, kuid keegi ei tahtnud teda ära tunda. Viimase metsavenna tabamisest suurde vaimustusse sattunud kohalik julgeoleku ülem pani Sabbe laiba Põlvas välja ning kutsus rahva seda vaatama. Hiljem maeti Sabbe Tartus nimetusse hauda. Moskva kinomehed olevat Sabbe kinnivõtmist filminud, kuid praeguseks olevat filmilint jäljetult kadunud.

Mälestusfond Ristideta Hauad püstitas 1998. aastal Sabbe hauale Tartus Raadi kalmistul mälestuskivi. Mälestuskivi seisab ka Paidras Sabbe hukkumiskoha juures Võhandu jõe kaldal.

Mart Laar, 2016




Paidra külaseltsing korraldab igal aastal Eesti Vabariigi taasiseseisvusmispäeval 20. augustil viimase metsavenna August Sabbe mälestuseks matka tema hukkumiskoha lähedale Võhandu jõe kõrgel kaldal. Matkab külarahvas lähemalt ja kaugemalt, sülelastest pensio-närideni. Ja oodatud on kõik huvilised. Mälestuskivi juurde viiakse lilli, süüdatakse küünlad ning seejärel jätkub matk ümber kauni Paidra järve.
(Info: Laine Riitsaar, tel 56218662)


Paidra vesiveski asub Võhandu jõel Paidra külas Võru–Räpina maantee lähedal. See maakividest Pindi mõisa veski ehitati juba 1858. aastal. Jõepoolsel küljel ilmestavad ehitist punastest tellistest raamistuses kõrged kaaraknad. 1917. aastal veski põles. Veski taastati alles paarikümne aasta pärast. 1920ndail aastail ehitati veski juurde elumaja ja kõrvalhooned. Tänapäeval siin enam vilja ei jahvatata ning elektrit toodetakse vaid oma majapidamise tarbeks.

Paidra veski lähedal Võhandu jõe paremal kaldal asub muinsuskaitsealune kääbaskalmistu. Veel mitmed kääpad asuvad jõe lähedal metsas ja Paidra järvest põhja- ja lõunapool. Kalmistu pärinevat 1. aastatuhande II poolest. Paidra kääpaid on käinud vaatamas Fr. R. Kreutzwald, samuti on kääbastest juttu J. Jungile saadetud kirjades. Lähemalt kirjeldas Paidra kääpaid O. Urgart oma Pindi valla kirjelduses 1922. aastal. Tema andmeil olla Paidra kääpaid kaevanud Pindi mõisahärra von zur Mühlen ja Tartust tulnud mees dr. Schulzenberg.


http://kultuur.elu.ee/ke482_august_sabbe.htm
http://arvamus.postimees.ee/158388/mart-arold-kohtumine-metsavend-august-sabbega?id=158388
http://www.lounaleht.ee/index.php?page=1&id=2366&print=1
http://foorum.rindeleht.ee/viewtopic.php?f=59&t=862
http://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=5149
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=13499
http://register.muinas.ee/public.php?menuID=en_monument&action=view&id=13505