Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Neuhauseni peamaja


NEUHAUSENI PEAMAJA
, mida veel hiljaaegu tunti kui PIIRI KÕRTSI, on aegade jooksul teeninud erinevaid isandaid ja omanud erinevaid rolle.
Juba keskajal läbis Vastseliinat ehk Neuhausenit tähtis kauba- ja sõjatee Pihkvast Riiga. Linnuse juurest hargnes teisigi, vähema tähtsusega teid. Alates 1353. aastast läbi keskaja püsisid rohtumata ka palverändurite rajad, kes saabusid linnuse kabelisse püha risti kummardama. Võõrast rahvast oli vaja toita ja majutada ning seepärast hakati looma kõrtse teede ristumiskohtades, jõgede ületuskohtades, sildade ja sadamate juures.



Esimesed teated kõrtsi kohta Vastseliinas pärinevad 1624.–1627. aasta maarevisjonist. Kõrts kauples mõisa valmistatud või talupoegadelt ostetud õllega. Võimalik kõrtsi asukoht olnud praegusest hoonest paarsada meetrit lääne pool, Meeksi tee ristil.

Linnus ja asula leidsid oma lõpu Põhjasõja alguses. Sõjast ja katkust laastatud maa vajas kosumiseks aega. 1766 omandas Vastseliina mõisa Carl von Liphart. Samal ajal avanes Balti kubermangudele suur Vene viinaturg, mida siinsed mõisnikud kohe usinasti ära kasutasid. Raadi ja Vastseliina mõisad andsid aastas 30 000 pange viina Vene kroonule, teist sama palju turustati kohalikes kõrtsides ja linnades. Viin tagas Liphartitele põhiosa aastasest sissetulekust ja pani aluse perekonna rikkusele. Teada on, et Vastseliina mõisal oli 1811. aastal 17 kõrtsi.

Praeguse Piiri kõrtsi ehituslugu pole päris selge. Tõenäoliselt jääb tänase suure maakivihoone ehitus 19. sajandi algusesse, viinatootmise kuldajastusse. Eesti rahva viinalembusega püüdis omal kombel tegelda meie lauluisa Kreutzwald, kes oma raamatus „Wina-katk” selle pahe õpetlikult luubi alla võttis. Ometigi olid Kreutzwaldi ja Lipharti sõbrasuhted tuntud ja nii käis lauluisa üsna tihti mõisahärra kutsel Vastseliinas „maailma parandamas”. Praegu näeme neid kõrtsi härrastetoas vahakujudena.

1900. a. riikliku viinamonopoli kehtestamisega suleti kõrtsid. Pärast Eesti Vabariigi loomist jaotati mõisa maad asunduskruntideks, Piiri kõrtsikohas sai omanikuks Hendrik Elison, kes pidas kõrtsihoones kauplust.
1952. aastast pidi Elison-Eelsoo maja jagama Piusa kolhoosi kontori ja esimehe eluruumidega.
1975. aastast kuulus hoone arhitektuurimälestisena riikliku kaitse alla, ometi varisesid 1980-ndatel kõrtsi katusekonstruktsioonid ja osaliselt ka välis- ja vaheseinte müüritis.
1987. aastal tellis sovhoos Piiri kõrtsihoone katuse avariiremondi projekti ja töid asus teostama sovhoosi ehitusbrigaad.
1989 anti hoone sovhoosi „Võit” bilansist üle Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumile, kelle tellimusel koostati kõrtsihoone ülemõõtmisjoonised ja arhitektuuriajalooline õiend.
1997 muudeti Vastseliina ja Meremäe valla piire, millest lähtuvalt Vastseliina linnus ja Piiri kõrts hakkasid kuuluma Vastseliina vallale.




Omanike-rentnike-kasutajate kirju rea, ilmakorra muutused ja paberile jäänud plaanid üle elanud Piiri kõrts sai uue hingamise, kui vald lõi 2008. aastal Vastseliina Piiskopilinnuse Sihtasutuse, mille eesmärgiks sai kõrtsihoone restaureerimine ja avamine osana linnuse teemapargist. Uue välimuse ja sisemusega maja avas uksed juunis 2011 külastuskeskusena ja hakkas kandma ka uut nime – Neuhauseni peamaja. Täpsem on öelda, et paik sai tagasi oma esialgse nime. Siin on linnuse hiilgeaegadest inspireeritud näitused, külalised on oodatud osalema erinevates töötubades, ringkäikudel linnuseemanda või -isanda saatel ja nautima küünlavalgel linnuserahva pidusööki. Tuntust on kogunud suvine Vana Aja Päev ning arvukad kontserdid ja teemapäevad nii Neuhauseni peamajas kui Vastseliina linnuses.


Keldris asub väike katoliku kabel, kus iga rändaja võib süüdata küünla ja aja maha võtta.

Kaja Tuul

http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4261