Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Meose talu Aiamaa külas


Üks mis kindel, palverännutee rajamine on teinud elu uskumatult sisukaks. Pea kolm aastat oleme otsinud ja läbi kõndinud radasid ühest rännutee punktist järgmisse, ja ikka sedamoodi, et vältida paljalt kilomeetrite tallamist – teeme mis suudame, et oleks põnev ka, et teekond pakuks rändajale huvi, äratundmisrõõmu ja uusi teadmisi.
Kohati on endal tunne, et siiani on elatud, kott peas ja silmad kinni – nii piinlikult pisikesed on seni talletatud teadmised omaenda isamaast, nii palju huvitavaid inimesi, paiku ja lugusid oleme leidnud, sageli poolkogemata, kusagil kolkakülas, metsaveerel, maanteede vahel peidus.

Just seda sorti koht on ka Meose talu, mille õuele sattusime esimest korda 2013. aasta suvel. Istusime, puhkasime jalgu, võtsime pruukosti, uudistasime ümbrust ja arutasime, et kõigi märkide järgi on see olnud suur ja uhke talu. Huvitav, kes siin elas ja mis omanikest sai? Millal talu rajati? Kelle oma see praegu on? Ja miks nii nukras seisus? Mis pilt oli siin taluõuel headel aegadel?
Nii mõnelegi küsimusele oleme nüüd vastuse leidnud. Meose talu lugu on õigupoolest paljude-paljude Eesti talude lugu. Olgu see siin ära toodud.


ÜHE TALU LUGU

1816. a. talurahvaseadusega Eestimaal ja 1819. a. Liivimaal kaotati küll pärisorjus ja talupojad said vabaks (ühtlasi said ka perekonnanime), aga maa jäi ikka mõisnike omaks (Venemaal kaotati pärisorjus alles 1861. aastal). Alles 19. sajandi keskel andsid uued seadused talupojale õiguse oma seni renditud talumaa päriseks osta. Tekkis ka võimalus teorendilt raharendile üle minna.
Vähehaaval hakati talusid mõisnikelt välja ostma. Raha saadi nt. lina või kartuli kasva-tamisega, parem sissetulek oli ka möldritel ja kõrtsmikel. Sageli saadi abi krediitkassast. Ka Nõo kandis hakkasid inimesed talusid päriseks ostma. Mõnes talus oldi juba mitu põlve elatud ja mõisat orjatud, nüüd võis viimaks renditalumehest saada pärisperemees.
Eesti Vabariigi loomise järel jaotati mõisamaad asundustaludeks. Tasuta anti maad Vabadussõja sangaritele ja invaliidiks jäänutele. Taludes läks elu tõusuteed.


Raamatus „Eesti talundid. Tartumaa” (Tartu, 1939) on ära toodud Nõo valla talude loend. Nr. 239 all on märgitud: peremees Gustav Tomson – Mäeusso 38, kinnistu nr. 371,93 ha.
Meose (Mäeusso) talu peremeheks oli Gustav Tomson (Meose Kusta), hoolas ja tubli mees, kelle majapidamine oli väga heas korras. Majas ja laudas oli vesigi sees. Peremehe kõrval rügasid tööd teha ka sulane ja teenijatüdruk. Pärast esimese naise Liisa surma abiellus Gustav oma teenijaga. Lapsi sellest abielust ei sündinud.
Aiamaa külas elas enne sõda üle saja inimese. Külas oli 18 talu (29–30 ha), igas talus hobuseid 1–3, kariloomi kuni 12 ja koos oma pere karjalastega tööjõudu 3–4 inimest. Kui lapsed kasvasid suuremaks, töötas talu tavaliselt oma tööjõuga, ainult Ülesoo talus, kus oli kuni 4 hobust ja puhast angleri tõugu 24-pealine piimakari, oli aasta ringi tööl kaks palgalist. Mujal olid heinateo ja sõnnikuveo ning sügiseti vilja masindamise ajal tööl palgalised abilised, või siis peksti vilja naabertalude rahvaga üheskoos. Külas oli oma viljapeksumasin. Nii käis see põlvest põlve. Maad olid head ja saak rikkalik, põllud hästi hooldatud. Sigu peeti palju, näiteks Ipa talus oli neid lausa 40–50 koos põrsastega ja mis üle jäi, realiseeriti ülesostja kaudu Narva. Põhilise sissetuleku andis vilja, liha ja piima müük.
Külarahvas oli töökas, sõbralik ja üksmeelne. Joodikuid ega vargaid külas polnud. Koos peeti pidusid ja saadeti viimsele teekonnale lahkunuid.
Külas oli telefonikeskjaam (1920), oli ka oma seltsimaja, koos käidi ekskursioonidel Vahi Põllutöökoolis ja Saku Kodumajanduskoolis ning Tartu Põllumeesteseltside näitustel.


AGA AJAD MUUTUSID

21. juunil 1940 vabastas president K. Päts Nõukogude Liidu saatkonnast antud juhiste järgi ametist Eesti Vabariigi valitsuse ja nimetas uue valitsuse koosseisu, kus peaministriks sai Johannes Vares.
22. juunil 1940 teatas uue valitsuse põllutööminister A. Jõeäär oma raadiokõnes: „Maa jääb üksiktalupoegade kätte kasutamiseks eramajapidamistena, mis kinnitatakse neile põliseks tasuta pidamiseks ... igasugused katsed haarata talupoegade isiklikku omandust või vastu töötavate talupoegade tahtmist neile peale sundida kolhoosidesse astumist on kõvasti keelatud, kuna need on kahjulikud riigi ja rahva huvidele.” („Agronoomia”, 1940, nr. 8.)
14. ja 15. juulil 1940 korraldati Moskva ettekirjutuse kohaselt parlamendi valimised kolmes Balti riigis.
21. juulil 1940 võttis uus äsja valitud Riigivolikogu vastu deklaratsioonid Eesti kuulutamisest nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ja Eesti astumisest NSV Liidu koosseisu.
23. juulil 1940 võttis Riigivolikogu vastu maadeklaratsiooni, mis kuulutas kogu maa rahva omandiks. Maakasutuse piirnormiks sai 30 ha. Normist suuremad talud, mis enamasti olid ka kõige tootlikumad, moodustasid toona umbes veerandi Eesti taludest.
6. augustil 1940 võeti Eesti NL koosseisu, kohe hakati ellu viima maareformi, suurte talude maid eraldati uusmaasaajatele. Eestis loodi ca 26 000 uut talumajandit, 25 masina- ja traktorijaama ja üle 250 hobulaenutuspunkti (uusmaasaajatel oma hobuseid ja põllutööriistu ju polnud). Loodi 113 sovhoosi.
14. juunil 1941 küüditati Eestist üle 10 000 inimese Siberisse ja 25. märtsil 1949 veel 20 700 inimest. Paljud olid põgenenud läände. Pooled Eesti talud jäid tühjaks. Tühjaks jäid ka paljud siitkandi talud, polnud võtta töötegijaid ühismajanditesse.
1948 loodi siin kolhoos „Ühine Jõud”. Ühismajandisse astujate varast sai nüüd ühine vara, ära võeti hobused, sead, lambad, põllutööriistad, viljaseeme, kartulid, hein, masinad, reed, vankrid, hobuseriistad. Tühjaks jäänud talude elumajadesse pandi elama kolhoosi töötajad (Meose talu elamusse tehti 5 korterit), lautadesse kolhoosi loomad. Kolhoosnikule endale võis jääda üks lehm, mullikas, vasikas, vahel ka emis põrsastega, paar lammast, kanad.
Kolhoositööl ja esimehe tegevusel pidas silma peal Elva rajooni parteikomitee, sealt anti korraldusi ja tähtaegu.
1952 ühines siinne kolhoos V. I. Lenini nimelise ühismajandiga ja hakkaski kandma suure juhi nime.
1955 liideti Aiamaa osakond Nõgiaru sovhoosiga.
1950ndate teisel poolel hakkasid asumisele saadetud koju tagasi saabuma. Toonane sovhoosidirektor Röös ei kartnud represseerituid tööle võtta.
Elu maal oli üsna raske, palgad väikesed, nii et tillukesest lubatud isiklikust majapidamisest oli palju abi.
1961 ühinesid V. I. Lenini nimeline ja „Uue Elu” kolhoos. Ühismajandi nimeks sai „Edasi” ja Aiamaa oli selles üks viiest brigaadist.
Oli käsumajanduse aeg, käis hoogne suhkrupeedi, söödakaalika ja maisi kasvatamine. Kõikjal tuli külvi-, hooldus- ja koristustööd lõpetada partei ja valitsuse poolt ette nähtud tähtajaks – polnud tähtsust, kuidas see sobis (või ei sobinud) kohalike mullastiku- ja ilmatingimustega.
1971 ühinesid „Edasi” kolhoos ja Nõgiaru sovhoos, „Edasi” kolhoosist sai Nõgiaru sovhoosi Nõo osakond.
1975 liideti Nõgiaru sovhoos Nõo sovhoosiga. Nii loodi Eesti NSV üks suurimaid sovhoose üldpindalaga üle 11 000 ha, haritavat maad oli 8500 ha. Sedamoodi tekkisid suured majandid, endistest keskustest said ääremaad, loodetud majanduslikku kokkuhoidu liitmine ei toonud, pigem vastupidi.
1988
muudeti Nõo sovhoos taas kolhoosiks.

Ja üsna pea hakkasid puhuma sootuks uued tuuled.
Ent esialgu polnud ei seadusi ega mehhanisme inimestele talumaade tagastamiseks. See tõi kaasa tülisid, olemasoleva lammutamist ja sellelt tulu lõikamist – palju segadust sogases vees.
1992 majandustegevus lõppes.
1993 Nõo kolhoos likvideeriti. Selleks ajaks suudeti lahti saada kõigist võlgadest, majandi varad olid jagatud ja uutele omanikele üle antud. Nii korrektselt õnnestus lõpetada vähestel ühismajanditel.
Moodustati ME Nõo Vara, mille 38 tervikvarast tubli tükk sai eri aktsiaseltside omaks. Tänaseks ei tegutse neist pooled ja nii pole suur osa enam kohalike inimeste käsutuses.
1997 lõpetas ME Nõo Vara tegevuse.


Eesti talude lugudes on palju ühist. Raske töö-vaevaga on neid rajatud ja üleval peetud, lapsi koolitatud ja haritud. Talude lõppki on tihtilugu sarnane: küüditatud taluperemehed lõpetasid vangilaagrites, nende naised-lapsed pidid rajama Siberisse uue elamise ja kuidagi hakkama saama, täiskasvanud pojad langesid sõjas, kel paremini läks, see jõudis üle mere maapakku – taludesse aga, kui need püsti jäid, asusid elama võõrad. Põlvkondlik talupidamine katkes pikaks ajaks. Alles nüüd on see saanud taas jätkuda.

Meie, palverändurid, istume Meose talu varemetel. Kahekorruseline elumaja seisab veel, aknad-uksed on kinni löödud. Maja kõrval kasvavad metsistunud õunapuud kannavad ikka vilja. Just nagu oodates uut peremeest, kes talu ellu äratab. Veidi eemal lagunevad punastest tellistest ja maakivist ehitatud laut, tall ja kelder. Maja juurde viivad puiesteed, on kaevatud väike tiik – kõik oli otsekui väikeses mõisas. Oli kord…

Suur-suur tänu kõigile oma kodukandi aja ja inimeste lugude kogujatele ja kirjapanijatele! Te teete ütlemata tänuväärset tööd!

Daila Aas ja Tiiu Allikvee, 2015


Kasutatud kirjandus:

Agnes-Asta Marand „Lehekülgi Nõo ajaloost III” (Nõo, 2003).
M. Karelson „Võimu ja maaomandiõiguse seosest eesti põllumajanduses”.