Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Meleskist Rannu-Jõesuhu


Meleski bussipeatusest hakkame astuma, ees ootavad Emajõgi ja Võrtsjärv – silme ees suured värskendavad veed, rühime tavatus suveleitsakus vapralt edasi. Kuna teest vasakule jääb suur Meleski raba, siis ei olegi muud võimalust kui kõndida Vaiblasse ja sealt edasi Jõesuhu mööda maanteed.



  

Tee viib üle Vaibla silla ja algab Vaibla.

  

Mõnesaja meetri pärast jõuame suure liiklusega Tartu–Viljandi maanteele. Võtame suuna vasakule, Sangla poole. Nüüd peab vähe maad liiklusmüra taluma, pole parata. Kohe oleme Vaibla bussipeatuses. Üle tee Võrtsu põhjakaldale jääb Vaibla puhkekeskus, kus saab ka ööbida (tel.: +372 58 665 414; info@vaiblapuhkekeskus.ee).



Kui oleme Tartu–Viljandi maantee äärel pool tundi kõndinud, tuleb metsast (st. Meleski rabast) maanteele välja tee. Selle tee peab küll ühel heal päeval järele proovima, saab ehk lühendada maanteel kõndimist.
Järgmine bussipeatus ongi Jõesuu.
 



Eemalt paistab kui maamärk kõrge punane sillakaar. Nüüd läheme üle maantee – otse ees terendab 15 m kõrgune 2008. aastal püstitatud linnuvaatlustorn ja Emajõe lähtel asuv Võrtsjärve külastuskeskus (tel.: + 372 50 66 426; anmar@vortsjarv.com; külaliskorteris kuni 6-le inimesele on võimalik ka ööbida). Siin saab maitsvat toitu ja kosutavat jooki.
Meie teekond Meleskist Jõesuhu kestis kaks tundi.

  




Rannu-Jõesuus on üle Suure-Emajõe kaks suurt silda – Tartu–Viljandi maanteel ja Emajõe lähtel.
Enne esimest silda oli üle 200 aasta Rannu-Jõesuus Emajõe lähtel ametlik parvekoht. Sinnasamasse parvekoha juurde laskis Võisiku mõisnik Georg Karl Heinrich von Bock (Timotheus Eberhard von Bocki isa) 1804. aastal ehitada kõrtsi.
19. sajandi lõpus ehitati jõele puust ujuvsild.
Puust püsisilla üle Emajõe projekteeris Viljandi insener Friedrich Werncke, sild valmis 1923. aastal.
1936–1937 ehitati pehkinud puusilla asemele terassild, selle detailid valmistati Tallinnas Franz Krulli masinatehases. Silla monteeris Soome firma Cyklop.

  
Jõesuu puitsild 1924. aastal ja Jõesuu terassild 1936.–1937. aastal.

Teise maailmasõja ajal 1941. aastal sild osaliselt õhiti, 1944. aastal aga juba täielikult – alles jäid vaid sillasammaste vundamendid.
1947 rajati Jõesuusse uus Leningradis projekteeritud puitsild.
1958. aastal ehitati selle asemele vene inseneride projekti järgi 66-meetrine raudbetoonsild, mis on kasutusel tänini.
2009. aastal valmis betoonsillast umbes sada meetrit allavoolu Tallinna Tehnikaülikooli professori Siim Idnurme projekteeritud 90 m pikkune ja 13,8 m laiune teraskaarsild.

Daila Aas, juuli 2018





https://et.wikipedia.org/wiki/Rannu-J%C3%B5esuu_sild
https://tartu.postimees.ee/166993/rannu-joesuu-uhkeldab-kahe-sillaga
http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/elu/rannu-joesuu-sild-jatab-malestustega-huvasti?id=79893534