Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Maardu mõis


Maardu mõisa eraldab Maardu linnast Tallinn–Peterburi maantee, kust viib mõisa juurde 3 km pikkune sirge Mõisa tee, millest ühele poole jääb Maardu järv ja teisele poole Maardu fosforiidikaevanduse lõunakarjäär.


Aga meie läheneme Maardu mõisale Vandjala küla poolt, piki Maardu lõunakarjääri lõunaserva äärt, ja suundume esmalt läbi paekivikarjääri endise Maardu mõisa veski juurde, mis paistab kaugelt üle põllu.
 


 

Siit edasi viib mõisa juurde juba Veski tee. Kogu see maa-ala on tihedalt täis tipitud muistsete eellaste kivikalmeid ja kultusekive, oleme ajaloolisel kultuurmaastikul.
 


Kui Maardu küla (Martaekilae) on esmakordselt mainitud 1241. aastal, siis Maardu mõisa (Maarthe) ajalugu ulatub tagasi aastasse 1397.
Praegune, barokses stiilis Maardu mõisa peahoone ehitati 17. sajandi II poolel. Projekti kavandas Pärnust pärit Rootsi kindralmajor ja arhitekt Jacob Stael von Holstein, kelle projekteeritud on mitmed hooned Tallinnas Toompeal, aga samuti Palmse mõis. 19. sajandil laiendati mõisa peahoonet madalamate tiibosadega ja ehitati talveaed. Valmisid viinavabrik, kaaristuga tall-tõllakuur, ait-kuivati ja kaevumaja.
 


Maardu härrastemajas on peatunud Venemaa tsaar Peeter I, mõisa omanikuks on olnud aga tema abikaasa, hilisem keisrinna Katariina I.
Kõige teenekam Maardu mõisa omanikest oli taani päritolu Vene keisririigi kindral Hermann Jensen von Bohn. 1739. aastal annetasid Hermann von Bohn ja tema abikaasa Katharina von Brevern 3900 taalrit esimese eestikeelse piibli trükkimiseks. Trükiti 6015 eksemplari, neist 3543 läksid leskproua von Bohni käsutusse, kes kinkis 1746 eksemplari Harju-Jaani ja Jõelähtme kirikule ning 1361 eksemplari Tallinna Toomkooli vaestekoolile. Von Bohn asutas oma Maardu, Jägala ja Raasiku maadele ka 16 külakooli, kus olid õpetajateks kirjaoskajad talupojad, nende hulgas (sic!) esimesed kaks naiskoolmeistrit Eestis. Praegune Maardu mõisa omanik Eesti Pank püstitas von Bohni auks mõisa parki mälestuskivi (kujur Mati Karmin).

1919–1956 tegutses mõisas Maardu algkool.
1956. aastast oli härrastemajas kolhoosi keskus, hiljem Kostivere sovhoosi osakonnakeskus (aastatel 1976–1979 renoveeris sovhoos hoone).
1980. aastal läks mõis üle Tallinna Näidislinnuvabrikule.
19.–20. jaanuaril 1991. aastal toimus Maardu mõisas Nõukogude Liidu ikestatud rahvaste demokraatlike liikumiste nõupidamine. Osavõtjaid oli üle 100. KGB autod tiirlesid ümber mõispargi ja piirivalve Maardu kordon oli viidud häireolukorda.
1992. aastal omandas mõisa Eesti Pank. Mõis tegutseb õppe- ja puhkekeskusena.
Praegu on mõis müügis.

Maardu mõisaansambel – pea- ja kõrvalhooned ning piirdemüüriga ümbritsetud suur park – on kohaliku tähtsusega arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all. Samuti kuulub mõisa-ansambel Rebala muinuskaitsealasse.

Lagle Parek, 2015


http://www.maardumois.ee/index.php?id=tutvustus