Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Läbi Ülgase ja Manniva Ihasalu ristini


Rootsi-Kallavere küla lõpus on teel tõkkepuu ja edasi nagu polegi pääsu. Kuid tõkkepuu on autode jaoks! Jalakäija läheb tõkkepuust mööda ja on umbes 70 m pärast Saviranna teel. Ülgasele minekuks keerame paremale.
Kilomeeter matkamist ja jõuame ristteele (Saviranna tee ristub Kütte teega). Otse ees on kunagiste aianduskoperatiivide suvilad. Siin on tihedalt väikseid majakesi, mida nüüd tasapisi aastaringseks elamiseks ümber ehitatakse, elu areneb. Paremal pool paistab Maardu linna silt, aga meie läheme vasakule Ülgase poole. Varsti olemegi Ülgase küla keskuses. Külas on säilinud ka mõned Ülgase mõisa paekivist kõrvalhooned.

Ülgase külast kui kalurite elupaigast on esimesed kirjalikud andmed 1387. aastast.
28. aprillil 1871. aastal toimus esimene Ülgase vallavolikogu koosolek, esimene kogukonna ettevõtmine. Volinikud olid kõik veel kirjaoskamatud, vaid üks neist, vallatalitaja Hindrek Nairismäe oskas allkirja kirjutada. Vallas oli 76 maksumaksjat isikut. 6. novembril 1872 palkas volikogu koolmeistriks Juhan Schillerti ja pärast valdade ühinemist hakkasid ka Jõelähtme lapsed käima koolis Ülgasel.


 

1920. a. rajati Eesti esimene fosforiiditööstusettevõte OÜ Eesti Vosvoriit, kaevandamisega alustati Ülgasel 1921. aastal. Oli allmaakaevandus ja rikastusvabrik, oma sadam Kaljuotsa neemel ja paar kilomeetrit kitsarööpmelist raudteed kaevandusest sadamasse. Kaevandati 10–15 m sügavusel ja maaharimist see ei seganud. Ülgase klindi all on ligi 4 km maa-aluseid käike. Vähese fosforisisalduse ja raske omastatavuse tõttu aga ei olnud väetis eriti nõutud kaup ning seepärast polnud fosforiiditööstus tulus. Ülgase rikastusvabrik hävis ööl vastu 5. detsembrit 1938. a. tulekahjus, vabriku müüre on näha praegugi Ülgase klindi all Mäealuse tee kõrval. Varemetest kõrgemal klindi sees on mitmed kaevanduskäikude suudmed, siin elutsevad nahkhiired. Käikudesse sisenemine on keelatud, sest käigud on varisemisohtlikud. 1960. aastal loodi paekalda ja nahkhiirte elupaikade kaitseks 22 ha suurune Ülgase kaitseala.

Nüüd on valikuvõimalus. Kui tahad näha Eesti Vosvoriidi sorteerimis-rikastusvabriku varemeid, siis peab laskuma Ülgase panga all olevale Mäealuse teele, mis kulgeb paral-leelselt klindiga. Romantikutest matkajad võivad aga liikuda üleval pangapealsel rajal ja nautida aeg-ajalt põõsaste vahelt avanevat vaadet merele – Jõesuu e. Jägala lahele. Siin on tüüpiline loopealse taimestik, kus võib kohata ka orhideesid. Eemal paremal kõrguvad Maardu põhjakarjääri aherainemäed. Ülgase klindi kõrgeimat kohta (46 m üle merepinna) kutsutakse Hõbemäeks, muinasajal olevat see olnud kultus- ja ohverdamiskoht.


Hõbemäest veidi edasi on võimalik laskuda klindilt alla Mäealuse teele. Tee ääres on suur infotahvel ümbruskonna kaardiga, millel saab jälgida oma läbitud teed ja vaadata, mis suunas edasi liikuda. Meie pöörame vasakule mere poole suunduvale Manniva teele, mis viib läbi Manniva küla.
Küla nime on esmakordselt mainitud 1555. aastal, Manniva küla talupojad loeti arvestustes Jõelähtme mõisa rannatalupoegadeks. On teada, et 17. sajandil olid siin head lõhe- ja lutsupüügikohad. 1688. aastal oli külas 5 talu.
Põhjasõja ja katku järel jäi küla tühjaks ning 1726. aasta revisjonis enam küla ei märgita. 1834. aastal olnud külas jälle 5 väikest talu, elatist teeniti kalapüügi ja põllumajandusega. 1918. aastaks oli külas 22 talu, millest 10 olid päriseks ostetud, ülejäänud renditalud.
Manniva küla vanad talud asuvad otse mere ääres, hilisemad kõrgemal. Küla rannakarjamaad on luikede pesitsus- ja hanede peatuspaigaks. Külas on ka suuri rändrahne.


Manniva külast jõuame Manniva teed pidi otse Jõelähtme golfiväljakule, mis avati 2006. aastal ja kuulub Euroopa tippgolfiväljakute hulka. Golfirajad on hästi loodusesse sobitatud ja asuvad mitmel tasapinnal klindi alt pea mereni välja (arhitekt Lassi Pekka Tilander). Siin tuleb hoolega jälgida liikluskorda! Väljakute kõrval on väiksed golfikülad eesti tuntud arhitektide unikaalprojektide järgi ehitatud eramutega. Uhkes rehielamut meenutavas Jõelähtme golfiklubi hoones (arhitekt Andres Siim) on restoran, kus saab hästi süüa või vähemalt turgutada end tassi kohviga.


Nüüd liigume edasi jõe poole. Siin suubub Jägala jõgi Jõesuu lahte. Üle jõe viib rippsild, mis ongi ainus võimalus jõe teisele kaldale pääseda. Jõe ääres on alati rohkesti õngemehi oma kalaõnne proovimas. Jõesuu küla tagant jätkub meie teekond piki imekaunist ja pea inimtühja liivast mereranda Ihasalu poolsaarele. Paari kilomeetri pärast võib puude vahel näha ehitatavaid elamuid, nende kõrvalt keerame rannast maanteele, mis viib Ihasalu poolsaare tippu Neemele.


Ihasalu keskuse sildi juurest pöörame paremale Ihasalu teele, mis viib Ihasalu poolsaare teisele küljele Ihasalu külla Kaberneeme lahe ääres. Tee äärde jäävad kunagise Vineeri- ja Mööblikombinaadi nõukogudeaegsed puhkemajad, aga meie keerame enne maju asfaldilt paremale metsa vahele ja suundume mööda rohtunud teed alla mere poole. Siin asub nn Birgitta kaev, kus saab end värskendada puhta allikaveega. Kaevult mööda teerada paremale minnes jõuame umbkaudu 100 m pärast Birgittale pühendatud risti ja palvepingini.

Lagle Parek, 2015


Kasutatud kirjandus:
Jõelähtme. Teejuht rändajale ja koduloohuvilisele. 2010.