Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Kostivere urked


Kostivere karstiala peaks rändaja kindlasti tulema vaatama eri aastaaegadel, on omaette kogemus kõndida Jõelähtme jõe kuiva voolusängi siledatel paekiviplaatidel ja uurida urkeid. Mitte iga jõe põhjas ei saa kõndida kuiva jalaga! Vaid siin-seal on kohati natuke vett. Suurvee ajal on seevastu üle jõe saamine pea võimatu.


Kostivere urgete ja salajõe tekkimisest on teada selline lugu:
Vanasti elanud Kostiveres palju tugevaid mehi. Meeste tööl olnud edu ning nad olnud jõukad ja elanud omavahel sõpruses. Korraga aga töö enam ei õnnestunud ja kehvus pugenud majja.
Üks mees näinud ühel neljapäeva öösel juhuslikult Vanasaadanat, kes külas vargil käinud. Meestel kohe nõu Vanapaganale kätte maksta.
Kogunetakse siis järgmiseks neljapäevaks teatud kohta kokku, igalühel tubli madjakas käes. Kell olnud vaevalt kaksteist läbi, kui ilmus Vanapagan. Mehed kohe ta tegusi kätte maksma. Vanasaadan kisub omale kätega teed maa alla. Mehed maa alla järgi minna ei julge. Mehed valguvad laiali vaatama, kust Vanapoiss välja tahab tulla.
Vanapagan muidugi meeste nõu ei tea ja pistab pea üsna mõisa lähedalt välja. Mehed on aga kohe kohal ja nuhtlevad Sarvikut. Ruttu poeb see maasse tagasi ja kaabib omale uut teed. Kus ta aga pea välja pistab, saab kohe madjakaga vastu nägu. Viimaks pikema maa all jooksu järele õnnestub tal ometi Jõelehtme küla juures maa alt välja tulla ja plehku pista. Enam ei julge ta mehi tülitama minna.
Kus Vanapagan jooksis maa all, hakkas vesi voolama, mida nüüd Salajõeks kutsutakse. Kohad, kust Vanapagan pea vaatamiseks välja pistnud, said urkeaugud.
ERA II 165, 251/3 (1) < Jõelähtme khk. ja v. - H. Ojapõld < Jakob Ojapõld, 69 a. (1937).


Kostivere aleviku ja Narva maantee vahelisel alal, seal kus Jõelähtme jõgi kaob maa alla, muutudes salajõeks, asub Eesti kõige suurem karstinähtuste ala – Kostivere karstiala. Kohta nimetatakse ka Kostivere urgeteks.
Kostivere karstiala on 2,5 km pikk ja 0,5 km lai, pindala 125 ha. Umbes 9000 aastat tagasi pärast Läänemere taandumist karstivälja piirkonnas hakkas vagumust mööda voolama Jõelähtme jõgi ning arenema karst. Maa-aluse jõe väljakujunemist soodustas jääaja-eelsete karstivormide olemasolu ja tihe tektooniliste lõhede võrk.
Karstiala on köitnud paljude looduseuurijate tähelepanu. Esimesena kirjeldas ja uuris Kostivere karstivälja 1774. aastal pastor ja kodu-uurija A. W. Hupel. Aastal 1898 tutvustas akadeemik geoloogia ja paleontoloogia alal Fr. Schmidt Kostivere karstivälja VII rahvusvahelise geoloogiakongressi ekskursioonile.

Kevadise suurvee ajal ei suuda maa-alused koopad ja lõhed kogu Jõelähtme vett vastu võtta ning vesi tungib igal pool maapinnale, täites langatusalad ääreni veega. Siis voolab Jõelähtme jõgi Peterburi maantee alt läbi nagu tavaline jõgi. Kuival ajal on aga jõesäng tühi. Suvise ja talvise madalseisu ajal voolab maa-alune jõgi 4–5 m sügavusel. Salajõe vooluteed moodustavad maa all paljude harudega võrgustiku. Suuremad karstivormide rühmad on kujunenud maa-aluse jõe harude ristumiskohtades.
Kostivere karstiala kõige salapärasemaks nähtuseks on karstikoopad, suurim neist on „Karjakelder”, mis on lausa 6 m pikk, 4 m lai ja 2,5 m kõrge.
Avalõhed, langatuslehtrid, koopad ja erikujulised pangased on suurepärased näited looduse loomingust. Nende loodusmälestiste kaitseks ongi rajatud Kostivere maastikukaitseala.


Gustav Vilbaste kirjutas 1924. aastal: „Kostivere urgetel on kevadel koguni teine nägu kui suvel. Siis on Kostivere mõisa lähedal lagedal loopeal näha suured sügavad urked, augud, lõhed, kivilauad, õõnsad paekalda alused. Järskude kallaste pärast ei pääse siis igalt poolt läbi, vaid tuleb suured ringid teha, et ühelt kaldalt teisele pääseda. Kõik urked on enamasti kuivad. Paari-kolme kilomeetri pikkuselt on Jõelehtme (Jõelähtme varasem nimetus) jõgi täiesti kadunud, voolates maa all, mida võib märgata ainult mõnes sügavamas lõhes.
Kevadel on loopealne kõik vee all. Ei ole märgata kuskil urkeid, auke, lõhesid, vaid igal pool on ainult vesi, millest tungivad läbi pikad paekiviaiad iseloomuliste laiade lapiti paantega (kiviaiad on tänapäeval kahjuks kadunud).
Ja kogu see jõurikas maapealne ja maa-alune veekogu ühineb põhjapool Narva maanteed (mõeldud on vana-Narva maanteed) jõena, mis tungib siin jõuga välja maa alt mitmest kohast, keedes välja otse kuhikuna. Vähemaid väljatungimise kohti ei näe nüüd sugugi, sest sügav, voolav vesi katab need kohad.”

Tiiu Allikvee, 2015





http://www.eestiloodus.ee/artikkel797_787.html
http://www.ut.ee/BGGM/yldine_geoloogia/karst.pdf
http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/default.aspx?state=7;572247461;est;eelisand;;&comp=objresult=yrg&obj_id=816813581
http://ilm.ee/?41599
http://www.folklore.ee/rl/folkte/myte/pagan/kihelkonnad/joelahtme.html