Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Kolga-Jaani


Kolga-Jaani on üks neid paiku, mille kohta kehtib ütelus: seest suurem kui väljast paistab. Selle paiga silmapaistvaim mees on VILLEM REIMAN. Pikka aega võiski ütelda Kolga-Jaani = Villem Reiman.


Aastatel 2000–2010 Kolga-Jaani kirikuõpetaja olnud, Villem Reimani kolleegiumi liige Ants Tooming kirjutab:
„Villem Reiman (1861–1917), Eesti rahvuslik suurmees, ajakirjanik, ajaloolane, eestlase rahvusliku iseteadvustunde tuline ärataja, aktiivne ühiskonna- ja seltsitegelane, EÜS-i auvilistlane ja eelkõige Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku üks alustõdede rajaja, oli põhiametilt Kolga-Jaani kirikuõpetaja (1890–1917).
Sajandivahetuseks oli Reiman muutunud tegusa pagasiga arvestatavaks autoriteediks, kes võis enesele lubada vastutust teha ümberkorraldusi ka rahva alateadvusse juurdunud ja põlistunud asjades ning küsimustes. Üks nendest oli suurejooneline pühakoja ümberehitus ehk kiriku-uuendus Kolga-Jaanis.
Liivi sõja ajal arvatavalt aastal 1578 olla inimesed kiriku võlvidelt pelgupaika otsinud. Legend räägib, et jahimehed olla paksus metsas mäekünkal lõket teinud ja avastanud äkki, et seisavad kiriku võlvidel. Veel 1778. aastal olla Odiste külas Ottimatsi talus üks härja ike kasutusel olnud, mis kiriku lae võlvil kasvanud kasest tehtud. See ese viidi hiljem Raadile Eesti Rahva Muuseumi, kus see hävis muuseumi põlengul.
Villem Reiman otsustas XX sajandi alguses kiriku ilmet muuta. Tema eestvedamisel tehti kirikule aastal 1903 põhjalik remont, laiendati aknaid, ehitati ümber käärkamber, Riiast, Ernst Tode töökojast telliti altarivitraaž „Tulge minu juurde” (1903), mis on ainulaadne Eestis. 100-aastane vitraaž on haruldaselt hästi säilinud. Lähim analoogne vitraažaken asub Riia Toomkiriku altaritaguses aknaorvas ja on Kolga-Jaani vitraažiga hämmastavalt sarnane.”



Siiski-siiski!
Estonia pst. 11 – endise Eestimaa Aadlike Krediidiühingu pangahoone, praegune Eesti Panga muuseumi nurgatornis on kolm suurt ja neli väiksemat vitraažakent, mis on valminud 1904. aastal Riia meistri Ernst Tode töökojas. Need on säilinud algsel kujul üle saja aasta, sh jäänud terveks ka 9. märtsil 1944. a. korraldatud pommitamises. See viitab töö suurepärasele kvaliteedile.
 

Ants Tooming jätkab:
„Kolga-Jaani kiriku remondi käigus ehitati paremale poole uus kantsel, millega võideti kirikusse ruumi ja õpetaja sai jutluse ajal kõigile kirikulistele nähtavaks. Kogu remondi jaoks võetud laenu suutis Villem Reiman tagasi maksta juba 1906. aastaks. Praegu poleks taolist kiriku-uuendust võimalik ette võtta.
Reiman oli edumeelne kogu Kolga-Jaani suhtes tervikuna, et see saaks rohkete elanikega asulaks. Kuni 1912. aastani oli Kolga-Jaanis kirik, õpetajamaja ja majapidamishooned, ümberringi kirikumõisa põllud ja mõni üksik talupidamine. Viis aastat heitles Reiman kirikukonvendiga, kuni see otsustas 27. novembril 1912. a. eraldada kirikumõisast 65 ehituskrunti.
Nii kerkis Reimani elupäevil kiriku lähikonda hulk maju. Kui Kolga-Jaani kihelkonnas XX sajandil algas majanduskultuuriline ühistegevus, siis tuleb seda seletada ainult Villem Reimaniga. Ta ei olnud ainult kultuuritegelane ja õpetaja, vaid ka tulihingeline majandusmees. Tema teotsemise tõttu eksisteerib tänane Kolga-Jaani alev ja kirik seisab sõna otseses mõttes keset küla.”

(EELK Konsistoorium. Tallinn, 2002. Villem Reiman ja pühakoja uuendus Kolga-Jaanis. Eesti kiriku kalender, 2003.)


Üks väga oluline hoone – Villem Reimani  rahvamaja – asub kiriku lähistel. Selle XX sajandi algul ehitatud ning vahepeal räämas ja lagunenud rahvamaja renoveeris oma isiklike vahenditega kohaliku elu hing, põline Kolga-Jaani mees Hovard Nurme. Praegu on sel ettevõtlikul mehel käsil kihelkonna muuseumi rajamine rahvamajja. Ja ettevõtmiste nimekiri, mille eesotsas ta olnud ja on jätkuvalt, on pikk.


Sõites Kolga-Jaani vallas ringi koos vallavanem Kalevi Kauriga, torkas heas mõttes silma ja kõrva mehe orienteerumine kodumaastikul. Ta teab iga maja ja selle elanike kohta midagi ütelda, kogu kultuurielust, metsadest, põldudest on tal selge ülevaade ja ei mingit virisemist ega kirumist. Selliste ettevõtlike ja oma kodukandist lugupidavate inimestega trehvates tahaks tõesti hüüatada: jah, sellist Eestit me tahtsime!

Villem Reiman – „Ajamärgid”
Postimees, 21. september 1910.
Meie ainsaks, aga äravõitmata läbiaitajaks praegustest kitsikustest ja tuleviku ähvardustest jääb selge arusaamine, mis meie rahva rahule tarvis läheb; visa kulturatöö, mis ühegi raskuse all ei lämbu; elav ühistunne, kus nõrgad nõrku toetavad ja endid vastamisi tugevaks teevad; tuline isetegevus, mis alati platsi astub, kus riiklik korraldus ja maa-omavalitsus meid rappa jätab. Siis tohime põhjusega loota, et kord jälle lahedamaid aegu ja vabamaid päevi jõuame näha saada!

Riina Roose

 


14. oktoobril 2016 avasime Kolga-Jaani pastoraadi kõrval palvepingi
.
Pink „...on pühendatud kahele väärikale siitkandi mehele, isale ja pojale, ALEKSANDER VAHERILE ja VELLO SALOLE ehk ENDEL VAHERILE, kes mõlemad on elanud oma elu kodumaa ja tema rahva teenimises. Euroopa ajaloo veriste keerdkäikude tõttu ei ole pojal enam alates 1945. aastast oma endist perenime ja isa langes 1944. aastal vaenlase käe läbi. See on Eestile ja tema ajaloole iseloomulik lugu.
ALEKSANDER VAHER oli pikaaegne Lalsi Algkooli juhataja ja Kaitseliidu malevkonna pealik, kes andis oma elu 1944. aastal isamaa au ja vabaduse eest. Tema juhtlause elus oli: ISAMAA AUKS ALATI VALMIS. Olgu see ka meie juhtlauseks.
Aleksander Vaheri poeg VELLO SALO on üks nendest vähestest, kes seob meie maad ja meie rahva vaimu suure maailmaga. Ta on sündinud 5.11.1925 Lalsis, kuid Jumala tahtel on temast saanud eeskuju ja tugi väga paljudele inimestele üle maailma. Kui maailmas on olemas Isa Vello, on olemas ka rõõm ja lootus.
Isa Vello kohta võime me lugeda, et ta on katoliku vaimulik, ajaloolane, tõlkija ja kirjastaja ja et tal on kõrgeid aunimetusi. Kuid kõige tähtsam ja kõige kõrgem aunimetus, mis inimesel üldse võib olla, on olla väärikas inimene. Isa Vellole on Jumal ise selle au andnud. Olgu meil sellest rõõmu ja tuge...” (tekst palvepingilt)

Pingi õnnistas isa Vello Salo. Kohal olid Pirita kloostri õed ja sõbrad, Vello Salo õde Eevi Salm ja vend Arvo Vaher ning palju Kolga-Jaani rahvast: õpilasi, õpetajaid ja koguduse liikmeid.

 
 


Ööbimisvõimalus palverändurile Kolga-Jaani kiriku pastoraadis.
Kontakt: Urve Siilaberg, tel. 530 824 35; urve.siilaberg@kolga-jaani.ee