Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Kautla


Kautla suurtalu Harju- ja Järvamaa piiril asus soosaarel keset soid ja rabasid ja seda pidas Lindemannide pere koos oma abitöölistega. Koht on märgitud juba 1574. aastal (dorp Kautell). Metsateed hargnesid sealt Ardusse, Järva-Madisele ja Voosele. Geograafiline asukoht ja pererahva eestimeelsus olid põhjuseks, miks sinna koondusid ka ümbruskonna mehed, kes olid kõrvale hoidnud mobilisatsioonist Punaarmeesse (30. juunil 1919.–1922. a. sündinuile ja 20. juulil 1907.–1918. a. sündinuile). Paljud olid koos perega – naiste ja lastega. Üldse arvatakse seal olnud ligi 2000 inimest.
 

Taustaks

Ööl vastu 10. juulit 1941 maabub Kolga lahe rannikul Salmistus kolonel Henn-Ants Kure juhtimisel Erna rühm. Tullakse Soomest Soome alustega. Suundutakse läbi metsade Kautlasse nii märkamatult kui võimalik, et mitte sattuda kontakti Punaväega. Kuna mõnel Soome alusel ilmnevad probleemid mootoritega, pöördub osa neist tagasi koos pardal olnud ernalastega. 22. juulil hakatakse Soome jäänud ernalasi Eestisse toimetama lennukitega.
Juuli keskel ühineb Kautlas kolonel Kure rühmaga Tapa rajoonis dislotseerunud Eesti ratsaväelaste grupp (erinevail andmeil u. 15 meest), kes deserteerusid nüüd juba Punaväest. Eesti ratsaväelased kandsid veel vabariigiaegset vormi, mille püksid olid punased.
Aluseks hävituspataljonide loomisele oli 24. juunil 1941 Moskvas välja antud vastav seadlus. Eesti NSV-s hakati parteiaktiivi poolt looma relvastatud kaitsesalku ja hiljem Saksa-maa–NSVL sõja alguspäevil hävituspataljone. Eesti NSV hävituspataljonide operatiivgrupi ülemaks oli alguses Balti Piirivalveringkonna ülem kindral Rakutin ning viimaseks 1941. aastal kapten Mihhail Pasternak. Suureks abiks olid tihti kohalikud kommunistid, kes tundsid inimesi ja ümbruskonda. Nende motiivid oma rahva reetmisel olid erinevad, alates isklikust kättemaksust ja ulatudes nii-öelda seinast seina.
 

Verised metsikused

Öeldakse, et kus tegijaid, seal nägijaid. Nii ka antud juhul.
Kuigi vaadeldaval ajal toimus juba Eesti NSV-st evakueerimine ja kaitse organiseerimine, pidi olema nägijaid Kolga lahes randunud meestele, deserteerunud punapükstes ratsa-väelastele, võõraste lennukite liikumisele rinde suunas, neilt alla heidetud meestele, mobilisatsioonidest kõrvale hoidnuile jne. Kõiki andmeid reastades ja koputajate infot analüüsides polnud eriti raske määratleda nende võimalikku koondumiskohta.
31. juuliks on koondatud 1000-meheline sõjaväeosa Ardusse ning Viljandi ja Tallinna hävituspataljonid vastavalt Paunkülla ja Voosele. Hommikul kella 8–9 vahel algab haarang.
Voose poolt juhatab hävituspataljoni mööda metsateid Kautlasse naaberküla Paluküla jõuka Hansu talu peretütar Alma Noorväli. Mõni kilomeeter enne Kautlat oli Sae metsavahikoht, kus pidas metsavahiametit Alma sugulane koos abikaasaga. Praegu on sellest kohast järel ainult vundament ja juba metsaga ühte sulanduvad suured taluõue puud. Nähtavasti sai metsavahi ja tema naise saatuse määrajaks organite mitteteavitamine, võis aga olla ka midagi isiklikku. Hilisem ülevaatus tuvastas, et mõlemad olid lehmakettidega voodi külge seotud ja elusalt põletatud. Seda oma sugulase juuresolekul.

Siiski leidus teine ohusõnumi Kautlasse viija Voose poolt – pooleteisteaastase tütre ema Hildegard Papp liikus mööda Luurimäge. Kautlas asusid tol hetkel tema abikaasa Osvald ja vend Albert Poomann.

Paunküla poolt jõudis keegi noor naine viia Kautlasse sõnumi Paunküla suunalt alanud haarangu kohta. Kolonel Kurg määras sellele suunale laagri evakueerimist katma leitnant Oleg Marnoti koos väikese relvastatud rühmaga. Laagri kõrgest organiseeritusest annab tunnistust tsiviilelanikkonna ohvriteta väljaviimine „kotist” ja kohalike meeste võimalikest konfliktijärgsetest koondumiskohtadest. Oli langenuid, teiste hulgas ka leitnant Marnot.
Voose meeste koondumiskoht oli Anna surnuaed. Kurva tõsiasjana ilmnes, et mingil viisil (Albert Poomanni sõnul) oli nende hulgas äraandja ja peagi tuli astuda lahingusse Ardus olevate punaväelastega. Voose rühm hajus laiali, osa jäi siiski metsavendadeks kuni Stalini surmani 1953. aastal. Nende hulgas ka Albert ja Osvald.
Ametlikes aruannetes kuulutati Erna rühm hävitatuks, ometi suutis see piiramisrõngast välja murda ja tsiviilisikutele pagemiseks võimaluse anda. Erna salk koos osa metsavendadega läks ülekaaluka vastasega lahinguid pidades 4. augustil üle rindejoone.
Kautla suurtalu hävitamise kõrvalt hävitati nagu muu seas ehk kättemaksuks veel 37 talu.


Aasta hiljem, 19. juulil 1942, avati Kautlas Erna salga ja metsavendade ühisel tegutse-mispaigal põllukivist mälestusmärk, millele oli raiutud tekst: „Siit tormati lahingutesse bolševismi vägivalla vastu 19. juulil 1941. a. Grupp „ERNA” ja „Metsavennad”.”
Nõukogude okupatsiooni taaskehtestamisel mälestuskivi hävitati, kuid mitte lõplikult. 1989. aastal taastati mälestusmärk Muinsuskaitse Seltsi ettevõtmisel juba memoriaalina. Pühitseti 30. juulil Järvamaa praosti Harald Meri poolt.

Oli juba uus, leebem aeg. Aga see, mis järgnes, oli hoiatus meie rahvale. Septembris 1989 purustati memoriaali kivid ja valati üle punase värviga. Poole aasta pärast, 5. aprillil 1990. aastal tapeti uskumatult jõhkralt praost Harald Meri koos koduabilise Valve Kleiniga. Praosti maja Türil pandi põlema. Nende laibad leiti 14. aprillil. Ilmselt oli tegu palgamõrvaritega, kes kadusid Venemaa avarustesse. See oli selge katse tekitada rahvas hirmu.


Uus, taastatud memoriaal avati 4. augustil 1990. aastal väga suure rahvahulga osavõtul ja seekord oli pühitsemas juba neli vaimulikku.
Erna grupi võitlustee tähistamiseks korraldati aastatel 1996–2011 igal aastal sõjaväelisi maastikuvõistlusi, mis muutusid rahvusvahelisteks.

Ago Papp


http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2011/Tuna_2011_2.pdf
http://www.hot.ee/tkirik/dessant.htm