Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Kareda küla

 


Enne kui Peetri poole edasi kiirustada, tasub teha tiir Kareda küla vahel.
KAREDA on auväärse ajalooga küla. Siinne asulakoht pärineb arvatavasti I aastatuhandest. Paljude teede ristumiskohal paiknenud Kareda oli muistse Järvamaa keskne küla. Seda on mainitud juba Läti Henriku Liivimaa kroonikas, ja koguni neljal korral. Nii on Kareda (Carethen) vanim teada olev kirjalikult mainitud kohanimi Järvamaal.

Henrik jutustab, et oma esimesel suurel sõjakäigul Järvamaale 1212. aastal kogunesid ja laastasid ristisõdalased Kareda külas, mis oli „väga ilus ja suur ja rahvarohke”. 1217. aastal, teisel sõjakäigul Järvamaale, olid nad taas Kareda külas „põletades ja rüüstates kõik ümberkaudu”. 1220. aastal, kui Järvamaa oli juba allutatud, taplesid ristisõdijad Karedal saarlastega, kes olid tulnud siiamaile karistusretkele, sest neid ärritas järvalaste allaheitlikkus ristiusu toojatele. Neljandat korda mainib Henrik Karedat seoses Rooma paavsti legaadi Modena Wilhelmi kirikuvisitatsiooniga Eesti aladele – aastal 1226 – Karedal kohtus piiskop Wilhelm Järva vanematega.
1227 läks Järvamaa Mõõgavendade (hiljem Liivimaa) ordule ja kui Paidesse ehitati ordu-linnus, kandus keskus Karedalt sinna.

Pärast ligi kolm ja pool sajandit kestnud orduaega elati Rootsi, hiljem Vene impeeriumi võimu all. Põhjasõjale järgnenud katk tegi siingi oma töö, Kareda küla jäi inimestest pea tühjaks. Kuid tasapisi küla kosus ja 18. sajandi lõpus oli Karedal elanikke juba üle 400. Rekordarv 598 pärineb 1858. aastast. 20. sajandil külaelanike arv aina kahanes ja 2012. aastal loeti neid kokku ainult 45.
Kareda oli omal ajal sumbküla, talud olid üksteise ligi korrapäratus kobaras. Praegu on Kareda ridaküla, aga selliseks kujunes see alles 19. sajandi lõpul talude päriseksostmise maadekruntimise käigus. Talude päriseksostmise järel oli Kareda külas 1882. aasta seisuga 33 kinnistut, neist 30 kuulus taludele, 3 mõisale. Võrdluseks olgu öeldud, et aastal 2012 oli samal maa-alal 112 kinnistut, mis kuulusid 92 omanikule.



Looduslikult jääb Kareda küla karstiallikate vööndisse, varem olnud küla all kogunisti 29 allikat. Järva-Peetri ümbrus oli üks suuremaid põlispõldude piirkondi Eestis. Kui on hea maa ja töökas rahvas, siis elu ka edeneb. Siinsed talud teenisid tulu põlluharimise ja karjakasvatusega. Kahe ilmasõja vahel noore Eesti Vabariigi ajal kasvas elujärg Karedal jõudsasti: taludes oli suuri õuna- ja marjaaedu, peeti puhtatõulist lüpsikarja ja kasvatati tõuhobuseid, korraldati lüpsivõistlusi ja mitmesuguseid kursusi, asutati seltse ja ühisusi, taludesse ehitati uusi elumaju, lautu, talle ja suuri viljaküüne, sillutati Esna alevisse viiv maantee. Küla esimeseks autoomanikuks sai Kärneri talu peremees Jüri Taurus, kes soetas endale uhke Studebackeri veoauto.

Sõda, Nõukogude okupatsioon, küüditamised ja kolhooside moodustamine hävitasid küla jõukuse. 1941. aastal toimus Karedal Saksa lennukite õhurünnakuga alanud lahing sakslaste ja punaste vahel, kahurituli käis üle küla. Mitme talu hooned hävisid 1940. aastate põlengutes, kolhoosiaja rasketel algusaastatel ja hiljemgi külast lahkunud elanike talud jäid hooleta ja lagunesid. Keset küla ehitati 1960. aastatel kolhoosi laut ja sigala, Peetri-poolsesse otsa kerkis 1980. aastatel viljaaitade ja -kuivatite kompleks – nõukogude aeg muutis Kareda, nagu kogu Eestimaa külade ilme sootuks teiseks.

 


Aga nagu kogu Eestis, nii kasvas Karedalgi 1980. aastatel inimeste eneseteadvus ja ühes sellega huvi oma küla ajaloo ja pärimuste vastu. Löödi kaasa kodukandiliikumises, korraldati külarahva kokkutulekuid ja ühiseid ettevõtmisi. 1991. aasta omandireformiga said endised omanikud või nende järeltulijad oma talumaad tagasi.


Küla vahel kõndijale kuluvad marjaks ära mõned teadmiseraasud, siis on jalutuskäik märksa huvitavam. Oma lugu on igal talul, aga kõiki ei jõua siin ära jutustada.

 

 

Sange (Sandre Tooma) talus käib elu 19. sajandi rehielamus. Rehemaja on oma praegusele asupaigale veetud umbkaudu 19.–20. piiril sumbküla keskelt ja on ületoomisele vaatamata säilitanud algse kuju. Vana rehemaja on hoitud heas korras.
Rehemaja seinal hakkab silma painepakk – vanadel aegadel maakäsitöös puust tarbeasjade, näiteks reejalaste või lookade painutamiseks kasutatud riistapuu.

Kolli talu maadel on alles vana vesiveski alusmüürid. Teadaolevalt on siin seisnud vesiveski juba 1544. aastal, õieti on samas kohas olnud aegade jooksul mitu vesiveskit. 1882. aastal ostis veskitalu Jakob Vende ja veskit hakati kutsuma Vende veskiks.
Kolli veskitalu väravas on mälestustahvel siin sündinud Eesti Vabariigi kõrgele sõjaväelasele, Vabadussõjas võidelnud kolonel Jakob Vendele. (Ilmselt esimese Jakobi poeg – kolonel sündis 1890!?) Vabadussõtta läks Kareda külast ühtekokku 31 meest.

  


Sepa Mardil (Sepa) on olnud läbi aegade külasepa eluase. Praegugi on talu õuel sepapada.

Taaveti (Taaveti-Hansu) talus oma onutütre peres elas 1918–19 Eduard Viiralt. Siit läks ta Vabadussõja ajal vabatahtlikuna soomusrongile teenima. Talu õunaaias olla ühe puu nimi „Viiralti eriline”. Kunstiga on sellel talul otsesemaidki seoseid. Nimelt õppis Taaveti-Hansu vanaperemees Robert Volk Anton Starkopfi käe all skulptoriks.
Möödujale jääb kindlasti silma elumaja postidele toetuv eeskoda – sedamoodi see maja 1903. aasta paiku ehitati ja sellisena seisab siiani.

Rambi (Meekleri pood) praegune elumaja on 20. sajandi alguses ehitatud endine poehoone. Enne sõda pidasid siin poodi Meeklerid, sellest siis tänaseni rahvasuus tuntud nimi Meekleri pood. Edukalt äri ajanud Meekleri pood oli ka küla posti- ja telefonikeskus. Meeklerid ostsid poe kaupmees Matvei Pruuli käest, uue poemaja tarvis eraldati krunt Koru talu maadest, kus olla poodi peetud juba 1890. aastatel.

  

Allika talus on küla vanim viljaait (1812). Talu kuulub praeguseni selle 1882. aastal päriseks ostnud Mihkel Korni järeltulijatele.

Andrese talu 1933. aastal valminud ärkli ja klaasverandaga nägus elumaja on hea näide uut tüüpi taluelamust toonases Eesti Vabariigis. Teist sellist Kareda külas polnud. Praegu kuulub talu endiste omanike järeltulijatele, kes on väärikat maja hoolsasti korras hoidnud.

  

Koru talu kunagine perenaine Pauline Arme oli tuntud rahvalaulik.

Vanakooli (Kooli) rehielamu tüüpi talumaja on kunagine koolimaja, mis ehitati Esna mõisa maast eraldatud maatükile 1867–69. Samas majas elanud vallakooli õpetaja pidas talu, õpetajapalka maksis talle vald. Vallakoolis käisid lapsed kolm talve, kolm klassi õppisid koos ühes suures klassitoas.



Õieti oli vallakool Karedal juba 1820. aastast, ent selle esialgne asukoht pole kahjuks täpselt teada (on arvatud, et see oli Juhani talu rehemajas, pakutud on ka Kolli talu). Külakool aga asutati Karedale ammu enne seda, arvatavasti aastal 1775.
Siin sellessamas majas tegutses pärast vallakooli Esna algkool – nii et selleks ajaks, kui algkool 1970. aastal uksed kinni pani, olid lapsed saanud Karedal koolitarkust 150 aastat järjepanu. Muide, Peetri kihelkonnas oli 18. sajandi keskel kõige tihedam külakoolide võrgustik kogu Põhja-Eestis.
Nõukogude ajal, pärast kooli sulgemist, olid koolimajas kolhoositööliste korterid. Praegu on maja eravalduses.

Karjamaa talu osteti päriseks juba 1872. aastal. Suurem osa Kareda küla talusid osteti päriseks 1882. aastal, kuid esimene, väiksem päriseksostmise laine oli siin 1872–73.
Karjamaal olid küla kõige esimesed puhaslaut ja puhassigala, samuti suurim ja liigirohkeim viljapuu- ja marjaaed. Karjamaa elumaja on kultuurimälestiste registris. 1912 valminud majal on säilinud tsaariaegsele ehitusstiilile omased ehisdetailid: puitpitsilised viilulauad, akende iluliistud ja sibulamotiiviga karniisid jms. Majaseinast välja ulatuvad plekist torud, mis on küla vahel kõndijale kindlasti ennegi silma torganud, on õhutustorud. Tegemist on kohalikus ehitustraditsioonis kasutatud omapärase ventilatsioonisüsteemiga.

Värava (Tõnu) talu on nime saanud kuskil siinsamas asunud küla kunagise karjavärava järgi. Küla keskel asuv Värava talu elumaja oma poolsuletud õue ja mitmete kõrvalhoonetega moodustab kena terviku. Tähele võiks panna õuehoonete vanu, käsitsi valatud tsement-kividest katuseid.




Kareda bussipeatuse juures teeristil suundume Kareda mälestuskivi poole. Tee viib mälestus-kivist, Vägara ja Vainu taludest mööda edasi Peetrisse.



Vägara
(praegu Alma) talu ostis 1882 päriseks Sander Rüstern. Perekonnanimi Rüstern olla saadud õuel kasvava suure jalaka järgi – saksa keeles on jalakas Rüster. Talu püsis ühe pere käes terve sajandi. Neist viimasena elas siin nahakunstnikuks õppinud Alma Kattenberg (s. Rüstern) oma metallikunstnikust abikaasa Erich Kattenbergiga. Kolhoosiajal tehti talust kanafarm ja kunstnikust sai kanatalitaja. Talu praegused omanikud on Seirede soost.

Vägara talu väravas seisab 1988. aastal küla esmamainimise auks püstitatud Kareda küla mälestuskivi. Raiduritöö tegi Taaveti-Hansult pärit Robert Volk koos poegade Jaanuse ja Pearuga.

  

Vainu talu pikk paekivist rehemaja on märgitud juba 1869. aasta kaardil, selle vanim osa aga pärineb arvatavasti 1820. aastatest. Rehealuse seina sisse ehitatud kemmerg on üsnagi tõe-näoliselt üks vanemaid käimlaid Eesti talumajades.
Talu ostis päriseks 1872. aastal Mart Seire – ja Seirede käes on see püsinud põlvest põlve kuni praeguseni. Suurel Seirede perekonnal on külas kaalukas roll, iseäranis tuntud oli Vainu peremees Ants Seire (1933–97), kes oli innukas kodu-uurija ja külaelu käimalükkaja. Tema eestvedamisel püstitati ka Kareda küla mälestuskivi.



Kareda küla kivi juurest Peetrisse on ligi 3 kilomeetrit. Peetri kiriku torn on juba mõnd aega kutsuvalt kätte paistnud, seame siis sammud sinnapoole.

Daila Aas, veebruar 2018


Kasutatud kirjandus:

„Kareda – muinas-Järvamaa süda”. Koostajad: Ado Seire, Lea Tammiste, Agnes Harjurand, Maret Tamjärv, Mati Mandel, Valdo Praust. Väljaandja: MTÜ Karessen, 2012.