Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Kambja Püha Martini kirik

 



Kambja vanemast ajaloost on teada imevähe. Pole isegi selge, kellele oli kirik pühitsetud: korra on nimetatud Maarjat, korra Martinit. Igatahes ei ulatu Kambja kihelkond tagasi muinasaega. Ürikutes kohtab seda esimest korda 1471. aastal ning enamasti on oletatud, et iseseisev kihelkond moodustus siin alles 15. sajandi teisel poolel Otepää, Võnnu ja Tartu kihelkondade osadest. Küll aga on juba 1330. aastal nimetatud Kambja vaimulikku – Borchardus de Kambie. Maal tegutsesid preestrid enamasti ikka kihelkonnakirikute juures, seega võib Kambja kihelkond olla seniarvatust märksa vanem.
Aeg ja sõjad on teinud oma töö ning andmed pühakoja varasemast kujunemisloost on napid. Kivikirik on püstitatud Kambjasse tõenäoselt 15. sajandi teisel poolel. Selle lühikese ja laia pikihoone seinad moodustavad praeguse kiriku läänepoolse osa, mille seinad on krohvitud. Kiriku taastamise käigus tulid päevavalgele ka omaaegne ruutja põhiplaaniga kooriruum ning käärkambri müüride säilmed. Need jäid paraku kirikutaastajatele ette ning lammutati. Vaid müüride kontuurid on markeeritud praeguses kiriku põrandas. Arvatavasti oli võlvitud üksnes kooriruum, kuna pikihoonet kattis lihtne puitlagi.

Aegade jooksul kitsaks jäänud kiriku ulatuslik laiendamine võeti käsile 1874. aastal. Kirikuehitus on tõsine asi – arhiivis on tallel tervelt neli erinevat rekonstrueerimisprojekti, neist kolm produktiivselt ehitusmeistrilt Johann Gottfried Mühlenhausenilt. Nähtavasti olid need koguduse silmis liiga igavad. Märksa modernsema projekti valmistas Tartu meister Paul Schilling, kes on kavandanud ka Tartu katoliku kiriku. Vana kooriruum lammutati. Selle asemele ehitati avar neogooti vormides põikhoone, millega liitus polügonaalne altariruum ja käärkamber. Toonast moodi järgides on uusehitise seinad krohvimata maakividest ja tellistest. Uuendatud kiriku foonil mõjus 18. sajandil ehitatud puidust kellatorn üsna äbarikuna ning 1937. aastal ehitati Arnold Matteuse projekti järgi uus sihvakas läänetorn. Nõukogude vägede pealetungil 1944. aastal kirik põles ning kogu sisustus hävis.
Läbi kogu nõukogude aja seisis kirik varemeis. Taastamisega alustati 1989 ning kaheksa aastat hiljem olid põhilised ehitustööd lõpetatud. Kiriku ülesehitamisel ei üritatudki uuesti luua põlemiseelset interjööri. Ruum kujundati toona modernsetes vormides, millele lisanduvad napid tsitaadid gootikast. Kirik pühitseti 2009. aastal. Kambja Püha Martini kirik on Lõuna-Eesti suurim maakirik.



   

Kambjal on eriline koht meie rootsiaegses kultuuriloos. 1686. aastal ilmunud lõunaeesti-keelse Uue Testamendi meenutuseks avati kirikus 1996. aastal tahvel, mis kujutab trükise tiitellehte. Pühakirja põhitõlkijaks oli Andreas Virginius, Kambja pastor aastail 1640–1701. Töö lõpetas tema poeg Adrian Virginius, kelle venelased hukkasid Põhjasõja päevil. 1702.–1744. aastatel pidas siin köstri- ja koolmeistriametit aga Ignatsi Jaak – Bengt Gottfried Forseliuse seminari üks andekamaid kasvandikke. Tema oli muide üks neist kahest koolipoisist, keda Forselius käis 1686. aastal Stockholmis kuningas Karl XI-le näitamas. Kõigile neile on kiriku juurde paigaldatud mälestuskivid.
Kirikuesisel platsil on ka Eesti rahvakooli 1987. aastal avatud memoriaal (skulptor Endel Taniloo) Hando Runneli sõnadega:
              Kiri algab kirikust,
              rahvas algab raamatust.
             („Punaste õhtute purpur”, 1982)

1932. aastal külastas Kambjat Rootsi kroonprints Gustav Adolf ning istutas kirikaeda tamme. Puu on kenasti elujõuline.

Kaur Alttoa, 2016