Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Jõelähtme kirik




Jõelähtme jumalakoda, nagu meie kodumaagi, on pühendatud Neitsi Maarjale, Jeesuse emale. Tõenäoliselt pühitseti kirik algselt 1220. a. augustikuu 15. päeval ehk Neitsi Maarja uinumispühal. Nii sai Maarja kohaliku rahva eestkostjaks ja kaitsjaks. Nõnda võib Maarja jälgi leida kõikal, eriti aga taimenimedes. Jeesuseema-jäljerohuks kutsuti kauneid käpalisi, maarjalepaks vägevat ravimtaime ning maarjaheina peeti suisa imetaimeks, kellest võis abi olla ka lindude-loomade keele mõistmisel. Kihelkonnas asunud Maarjaorgu aga hakati 1417. aastal ehitama Pirita kloostrit.

Emakeeles mõistetakse sõna „kirik” enamasti hoonena, pühakojana, kuigi selle kreeka keelest tuletatud sõna algne tähendus on hoopis „Issandale kuuluv”. Nõnda märgistab see sõna pigem sidet inimese ja Kristuse kui kutsuja vahel. See seos inimese ja Kristuse vahel võib aga võtta ka monumentaalse vormi – kiriku kui pühakoja kuju. Sellele vaatamata on läbi aegade kiriku keskmeks ikkagi Kristus ja konkreetne inimene. Nii võib kirikut hoonena mõista ka kui mälestusmärki. Mälestusmärki kõigile neile, keda aastasadade jooksul Jumal on enese juurde kutsunud ja kes ise oma aja ja ruumi on täitnud heade märkidega. Varsti juba pea 800 aasta jooksul on neid inimesi olnud, õige palju loodetavasti, mis siis, et me neist enamikku ei mäleta ega tea.

  


Heinrich Christopher Wrede
(1691–1764) kirjutab Jõelähtme kiriku kroonikas järgmist: „1729. aasta uusaastapäeval jutlustasin ma varajasel tunnil siin Jõelähtme kirikus, kuhu kogudus oli juba varem kogunenud. Jumalateenistus algas hommikul kell 6. Ma olin neile enne kantslist öelnud, et nad kroonlühtrid üles riputaksid ja küünlajalad seintele paneksid ja küünlaid kogudusel tuua laseksid. Inimesed rõõmustasid, et nad ka ükskord küünlavalgel nii vara Jõelähtme kirikus jumalateenistust said pidada, ja ütlesid, et sellist asja ei ole siin veel kunagi juhtunud.”
Vaimulik Wrede imestab kroonika veergudel, et „varasematel aegadel polevat siin kunagi kooli olnud ja ma ei mõista, kuidas armsad esivanemad said endale ette kujutada mingisugust kasu kirikust ilma koolita”. Nõnda veendunud oli Wrede kiriku ja kooli ühtsuses. Aga Wrede ei teadnud seda, et teadaolevalt esimene kool asutati Jõelähtmesse siiski 1687. aastal. Selle kooli esimeseks õpetajaks oli Forseliuse õpilane Marten. Kool tegutses kiriklas.

Hermann von Bohn (1672–1743) seadis 1736. a. Maardu ja Jägala mõisate alla kuulu-vatesse küladesse ametisse koolmeistrid, kes õpetasid talviti lapsi lugema ja paluma. Nii õpetati 1736. a. 11 külas juba ligi 200 last.
1746. aastal kinkis tema ekstsellents lesestunud kindraliproua Bohn siinsele Jõelähtme kirikule tuhat üheksakümmend üks eksemplari eestikeelset piiblit tingimusel, et piiblite müügist loodaks kapital, mille eest kiriku juures peetaks ülal koolmeistrit ning vaestele jagataks tasuta õpperaamatuid.

Jõelähtme kihelkonna hariduseluga seoses vääriks aga meenutamist ka Paul Loppenowe (1826–1901). Jõelähtmesse tuli ta 1863. a. ja avas siin juba järgmisel aastal köstrikooli. Pisut hiljem avas ta kooli Maardus, Randveres ja Jägalas, siis Kostiveres (1867) ja Sahal (1868). Loppenowe sulest ilmus 1884. a. õpperaamat „Rehkendamine küla koolis”.

Gustav Heinrich Schüdlöffel (1798–1859) oli Jõelähtme kirikuõpetaja 1829–1859. Ta alustas korjandusi Prangli ja Randvere kabelite ehituseks, esimene valmis 1848, teine 1852. Sakslane Schüdlöffel on meie kirjanduslukku läinud ka kui esimene autor, kes rakendas oma sõbra E. Ahrensi soovitet eesti keele uut kirjaviisi. Nii on Schüdlöffeli „Toomas Westen, Lapo rahwa uso ärataja Norra maal” (Tartu, 1844) esimene eestikeelne raamat, milles kasutatakse uut kirjaviisi. Villem Reiman on seda teost nimetanud „Eesti misjonikirjanduse auvääriliseks emaks, kuna see on esimene iseseisev raamat, mis eesti keeli Jumalariigi väljalaotamise loost pikemaid sõnumeid toob”.
Schüdlöffel oli ka ühes Kadrina õpetaja Arnold Knüpfferiga 1833. a. ilmunud piiblitõlke redigeerija ning esimene, kes Kalevipoja lugusid avaldas ajakirjas „Inland” 1836. a. ja sellega rahvuseepose tekkimisele, aga ka rahvalaulude kogumisele tõuke andis.
Ameerika Piibliseltsi soovil redigeeris ta veel kord Uue Testamendi tõlget, aga kui raamat 1857. aastal Helsingis ilmus, tõusis äge poleemika Schüdlöffeli kirjaviisi vastu. Anti välja koguni mitmeid raamatuid, milles tema töö hukka mõisteti. Schüdlöffel enam tormi vaikimist ei näinud, ta suri 8. detsembril 1859 ning sängitati Jõelähtme kirikaeda.

Jõelähtme kihelkonnast on võrsunud ka kaks misjonäri.
Ewald Ovir (1873–1896) viibis misjonärina 19. sajandi lõpus Tansaanias, kus ta 23-aastase noormehena traagilistel asjaoludel hukkus. Ta lõpetas Leipzigi misjonikooli.



Kohapeal liiguvad Ewald Oviri ja tema liivlasest saatusekaaslase kohta igasugused legendid. Nad olid rännakul ja peatusid Meru mäe lähedal laagris, kus kohalik suguharu oli nad odadega surnuks raiunud. Legendi järgi neid isegi ei maetud, vaid visati kohalikku kärestikujõkke. Põhjuseks uskumus, et kui valged maha matad, sirguvad sellest paigast uued valged asemele justkui viljakõrred. Hiljem, pärast Ewald Oviri surma hakati otsima tema sugulasi, et süütegu kompenseerida, vastutasuks pakuti mitmekümnepealist loomakarja.
Ewald Ovir hakkas uurima ja koostama ka suahiili keele grammatikat.


Teiseks misjonäriks oli
Hinrek Tuttar (1872–1946), kes oli pärit Maardu mõisa Kure külast ning õppis Helsingi misjonikoolis misjonäriks. 1903. a. lahkus ta siit Edela-Aafrikasse, kust saatis pidevalt misjonikirju kogudusele ette lugemiseks. Teadaolevalt on ta esimene ja viimane Ovambomaal töötanud eestlane, kes kohalikega suheldes kasutas nende emakeelt – ošindonga keelt.

Jõelähtme kirik ja Saha kabel olid viimaseks uurimisobjektiks Villem Raamile ja ta kirjutas sellest 1990. aastal väljaandes „Eesti Arhitektuurimälestised. Aastaraamat”.

Margus Kirja



 

PALVE

Püha Neitsi Maarja, ristiinimeste aitaja, me anname end sinu teenistusse.
Me võtame kokku oma meele, südame ja ihu ning tõotame alati töötada Jumala au
ja inimeste pääste nimel. Kaitse noori ja avita eakaid, päästa patuseid ja lohuta surijaid.
Sina oled meie lootus, Maarja, halastuse ema ja Maarjamaa kuninganna.
Palu oma Poega meie pärast, et saaksime täidetud isetu ligimesearmastusega
ja sügava usuga. Palu Jeesuselt kõike seda, mida me ise oma tegudega ei saa saavutada
ja aita meid meie praeguses viletsuses.
Lase meil alati tähele panna ja näha Isa tahet me elus.
Me palume seda, sulnis Vaimu Mõrsja, et me võiksime tulla su Poja juurde armus.
Aamen.