Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Iru linnamägi


Iru linnamägi ehk Iru Linnapära on Tallinna idapiiril 8,5 km kaugusel Tallinna vanalinnast Pirita jõe äärsel neemikul asuv kuni 15 meetri kõrgune ja u 500m2 suurune küngas.

Iru linnamäel oli muinaseestlaste kindlustatud asulakoht. Asustuse ajalugu ulatub tagasi III aastatuhandesse eKr. Otse linnamäe põhjaosa ees ja samuti mäe läänepoolsel jalamil on jälgi vanadest asulatest. Nii on Iru ümbrus põline asustuskeskus ja Linnapära selle südameks.
Iru linnamäel ei ole valli jäänuseid ainult otstes. Risti üle mäeseljaku kulgeb veel kolmas vall, mis jagab linnuse kaheks ebavõrdseks osaks. Suuremaks lõunapoolseks ja väiksemaks põhjapoolseks. Põhjapoolse ja keskmise valli idapoolsel küljel olevad avad tunnistavad, et siin olid tõenäoliselt väravakohad.


Kindlustatud asula seisis linnamäel 8.–5. sajandil eKr. Sealt pärinevad Eesti vanima ristpalkehitise jäänused ja Eesti üks vanimaid teada olevaid raudesemeid – naaskel.
5.–11. sajandil pKr asus samas paigas linnus, mis arheoloogiliste kaevamiste andmetel enne mahajätmist korduvalt põles.
Arheoloogiliste kaevamiste käigus Irust leitud esemetest pakuvad tavapärase leiumaterjali kõrval huvi pronksivalamisele viitavad savitiiglid ja Põhja-Euroopas harukordne võrdõlgne pronksist sõlg, luust harpuun ja suitsed.

Eesti arheoloogiateaduse arendamisel oli oma osa ka Eesti Kaitseväel. Nimelt paluti Tartu Ülikooli esimese arheoloogiaprofessori Aarne Michaël Tallgreni eestvedamisel 1920. aastate algupoolel uurimustööde edendamiseks Kaitseväelt abi aerofotode tegemiseks, sest maa-pinnalt tehtud fotod jäid liiga ühekülgseks. Koostöö toimis ning tulemuseks olid mitmed uhked fotod (ja plaanid) nii linnustest kui ka asulakohtadest. Juba 1923. a. laekusid Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabinetti ülesvõtted esimestest linnamägedest, aastate jooksul selliste fotode hulk aina kasvas.



29. augustil 1937 paigutati Iru linnusesse sümboolne garnison (Kaitseliidu Iru kompanii), Iru kompanii pealik nimetati Iru linnuse pealikuks, talle anti pealiku mõõk ja kilp.
Kahjuks on tänapäeval linnamäe nõlvad võssa kasvanud.


Kasutatud kirjandus:
Martin Kuldmägi „Muinaslinnuste uurimislugu Eestis 1920.–1930. aastatel”. Tartu Ülikooli
Filosoofiateaduskond, Ajaloo ja arheoloogia instituut. Bakalaurusetöö, juhendaja Mirja Ots. Tartu, 2012.

http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=2609