Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Eesti Aleksandrikool Kaarlimõisas

 



Mõte Eesti Aleksandrikoolist sündis Viljandimaa kooliõpetajatel Jaan Adamsonil ja Hans Wühneril 1863. aasta kevadel. Haridust väärtustavate meestena leidsid nad, et eestlased pärisorjusest vabastanud keiser Aleksander I mälestust aitaks kõige paremini jäädvustada temanimeline eestikeelne kõrgem õppeasutus. Mõte hakkas hoogu ja suurust koguma pärast õnnestunult toimunud üldlaulupidu 1869. aastal. Sel 1869. aastal saadi keisrilt ka luba hakata kavatsetava kooli heaks raha korjama.

7. juulil 1870. a. Tarvastus toimunud ärkamisaja tegelaste konverentsil otsustati ettevõtmise õnnestumiseks moodustada Eesti Aleksandrikooli Peakomitee. Jakob Hurt, rahvusliku liikumise peaideoloog, oli selle kavatsetava eestikeelse kõrgema kooli mõtte mõjukaim põhjendaja ja toetaja.
Trükisõnas tehti mõte esmakordselt laiemalt tuttavaks Eesti Postimehes 1871. aastal. Samal aastal ilmus Jakob Hurda sulest ka eraldi brošüür „Eesti Aleksandri-kool. Üks tähtis kuulutus ja palve kõigele Eestirahvale”. Jakob Hurt põhjendas selles emakeelse kooli ideoloogiat, jagas konkreetseid juhatusi abikomiteede asutamiseks ja raha kogumiseks.

Üle maa asutatud Aleksandrikooli komiteede eesmärgiks oli koguda raha kooli avamiseks. Peakomitee pidi aga hea seisma selle eest, et seda raha kasutataks sihtotstarbeliselt. Peale selle tegeldi komiteedes ja eriti peakomitees ka eesti rahvusküsimuste arutamisega. Seetõttu on peakomiteed nimetatud „eestlaste esimeseks parlamendiks”. Aleksandrikooli liikumise kõrgajal 1883. aastal oli üle Eesti moodustatud 139 ning väljaspool Eestit 7 abikomiteed. 1887. aastaks oli rahva käest kogutud kooli asutamiseks enam kui 104 000 rubla kindla sooviga asutada õppemaksuta kihelkonnakooli haridust jätkav kõrgem eestikeelne kool.

Kuid aeg ja olud olid eestlaste püüete vastu karmid. Tülid ja omavahelised vastuolud lõhestasid Peakomitee ning tsaaririigi äärealadele suunatud venestuslaine lubas aastal 1888 avada kooli Põltsamaa külje all Kaarlimõisas vaid venekeelse linnakoolina, mille ametlikuks nimetuseks sai Eesti Aleksandri Linnakool. Kool oli tasuline, kuueaastane ja kõikidele poeglastele. Eesti keel oli kavasse jäänud vaid õppeainena.





Eesti Aleksandri Linnakool suleti aastal 1906, sest selle õpilased olid tsaarivalitsuse silmis „mässulised” ehk osalised 1905. aasta revolutsioonis. Järgmisest aastast lubati kooli ruumes korraldada tasulisi põllumajanduskursusi. Aleksandrikooli järglaseks peab end 1914. a. Kõos avatud Eesti Aleksandri Alampõllukool, mis pärast mitmeid ümberkorraldusi ja nimemuutusi on tänane Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool.

Uus elu saabus Aleksandrikooli majja Kaarlimõisas siis, kui Viljandi maavalitsus maja ära ostis ja avas seal aastal 1921 Põltsamaa Tööstuskooli. 1936. aastal muudeti hästi töötava kooli kolmeaastane õppeaeg nelja-aastaseks ning kooli tõusuaeg jätkus kuni aastani 1940, mil tulid taas uued ümberkorraldused.
 

Krista Aru, 2016