Kultuurilooliste vahepeatustega
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Ajaveski ja Loo küla

 


AJAVESKI
kõrgub kui maamärk üle karjamaa. See kunagine Hollandi tüüpi tuuleveski ehitati 19. sajandi lõpus ja kuulus Kostivere mõisale. Veski töötas vaid paar-kolmkümmend aastat ja põles siis tulekahjus maha, püsti jäid vaid paekivist müürid. 1980. aastate keskel varises veel osa lõunaseinast.
Nüüd on vana veski varemed saanud uue välimuse ja uue sisu. Rekonstrueerimisprojekti eestvedajaks oli MTÜ Ajaveski, kaasaegne arhitektuurne lahendus on arhitektuuribüroolt Eek&Mutso.
Lõunaküljest suures osas klaasiga kaetud tiibadeta tuuleveski avati pidulikult 2014. aasta maikuus, nüüd juba käsitöö- ja kunstikeskuse Ajaveski nime all. Siin tegutsevad savi- ja viltimisringid, korraldatakse näitusi, toimuvad koolitused, avatud on käsitöö- ja kohvipood. Ülemistel korrustel aga avaneb kaunis panoraamvaade Kostivere ja Vandjala poole ning üle maantee Jõelähtme kirikule. Eriti põnev on seal kindlasti lindude kevad- ja sügisrännet jälgida, aga miks mitte ka tähti vaadelda. Soovitame igal juhul sisse astuda.

LOO KÜLA
Loo küla asub Rebala muinsuskaitsealal, siinsetel loopealsetel on elatud ja tööd tehtud aastasadu. Kõikjal ümberringi on kivikalmed, lohukivid ja kultusekivid. Kuid 1803. a. kaardil on Kostivere mõisa Loo kõrts praeguse Loo küla maadel ainus majapidamine. Mõisate riigistamisega 1919. a. sai Kostiverest riigimõis, ümberkruntimistega (1921–1922) tekkisid Vandjala küla põlistalude ja saunakohtade kõrvale asunike talud, kelle maad mõõdeti Vandjala külasüdamest eemale Jõelähtmele viiva tee äärde. Nõukogude ajal hakati vahet tegema vanaküla ja väljale tekkinud uue asustuse vahel ning see sai nimeks Loo küla. Eesti taasiseseisvumise järel kanti Vandjala ja Loo külad valla külade nimekirja juba eraldi.

Tänane Loo küla on väike sammaldunud kiviaedade ning kenasti alles hoitud ja korrastatud paekivist hoonetega ridaküla. Räägitakse, et kunagi murtud siin ehituseks paasi lausa Jõelähtme jõe põhjast. Eesti Vabaõhumuuseumi teadussekretär Maret Tamjärv kirjutab artiklis „Kaitseala piiramisrõngas”: „Tundub, et külal väljasuremisohtu pole, asukoht suure magistraali ja Jõelähtme külje all on soodne. Küla ja loopealsete säilitamise huvides oleks hea, kui saaks soodustada lambapidamist. Eraldi väljatoomist väärib Värava talu..., mis võiks olla positiivne eeskuju kõigile kaitseala elanikele. Talu on asjatundlikult restaureeritud – rehemajal on laastukatus, interjööris on säilitatud vanad laed jms.”

Vaatamist väärib siinsamas Värava talu õuel asuv restaureeritud suur külakaev, mis ehitati külameeste ühistööna. Kaev on koonusekujuliselt paekivisse raiutud ja selle ümbermõõt on 14 meetrit.


Värava talu juures on ka vana Kostivere kõrtsi ase. Kõrtsis oli aastatel 1842–1847 kõrtsmikuks Juhan Leinberg (1812–1885), kes sai tuntuks prohvet Maltsvetina.

Siinsamas Värava talu kõrval asub prohvet Maltsveti kivi. Pärimus räägib, et pisut märjukest maitsnud prohvet Maltsvet tukastanud siin kivi otsas ja näinud oma kuulsat nägemust, et eesti rahvas tuleb viia Krimmi paremat elu otsima. Oma äratusjutlustes kuulutanud Maltsvet ette Vene riigi langemist, tsaari kukutamist ja maailmalõppu. Rahvas pidas Leinbergi prohvetiks ja tekkis uus ususekt – maltsvetlased. Leinberg kutsus rahvast Eestist välja rändama, jätma maha varanduse ja minema tõotatud maale, kus kõik elavad muretult ja külluses. Koos paari usaldusisikuga läks ta 1860. aasta veebruaris Venemaale eelluurele. Enne lahkumist lubas prohvet, et mai lõpus saabub taevane valge laev ja viib valitud rahva ära, päästes nad sel viisil hukatusest. Nii ootasidki sajad inimesed mais-juunis Lasnamäel valget laeva, mis nad tõotatud maale viiks. Kevadel 1862 jõudis umbes 700 talupoega Põhja-Järvamaalt ja Ida-Harjumaalt tõotatud maale, milles nad aga peagi pettusid. Mõne aasta pärast tuli prohvet ise aga Eestisse tagasi, sest tema pere ei tahtnud talle järele tulla.


Lillevälja talu kõrval tee ääres seisab suur kaheks murdunud rändrahn – Kolme kuninga kivi. Sellelgi on oma lugu. Kolm Eesti soost kuningat läinud läbi Loo küla Taani vastu sõtta ja puhanud jalga selsamal kivil. Siin läinud nad aga riidu ja üks kuningas löönud käega kivile, mis kaheks katki läks. Seepärast hüütakse seda Kolme kuninga kiviks.
Edasi võtame suuna Vandjala külla.

Tiiu Allikvee, 2016



T. Hiio „Jõelähtme kihelkonna asustus ja rahvastiku protsessid 1726–1858. a.” Diplomitöö, Tartu Ülikool 1991.
http://maja.joelahtme.ee/ajaleht/2009/02.2009%20J%C3%B5el%C3%A4htme%20vallaleht%20veebruar.pdf
http://evm.ee/uploads/files/EVM%20toimetised/EVM_toim-1.pdf
http://www.folklore.ee/tagused/nr8/kordo.htm
http://www.folklore.ee/~mare/rahvausund/pyhakud_prohvetid.pdf
http://www.ajaveski.eu/
http://eestielu.delfi.ee/harjumaa/elu/joelahtme-ajaveski-uue-hingamisega-tuuleveski?id=70946825