2015. aasta oli juubeliaasta – kaheksa sajandit Maarjamaad. AD 1215 pühendas piiskop Albert siinse maa Jumalaemale ja palverännak Ema maale kuulutati samaväärseks retkega Poja maale Palestiinasse.
2012. aastal hakkas Pirita kloostri sõprade ringis idanema mõte rajada palverännutee Maarjamaa ühest otsast teise. Lagle Pareki peost lendu lastud idee on viimaste aastatega aina kosunud ja saanud nüüd juba tubli tuule tiibadesse. Õigupoolest küll jalad alla, sest paari suvega oleme sisse tallanud kenakese hulga rännuteid.


 

Oleme vaielnud ja aru pidanud, kustkaudu ja kuidasmoodi peaks palveränduri tee läbi Eestimaa kulgema. Kas teetähisteks saavad esmajoones kristlikud pühapaigad või pakuksid hingele lisatoitu ka kultuuriloolised kõrvalepõiked? Kas rännutee peaks kulgema võimalikult otse, või siis on arukam vältida suuri maanteid, leida rahulikumaid radu ja põnevamaid paiku?

Palverännak on uskuja teekond pühasse paika, teekond Jumala armuni, iseenda leidmise teekond. Kui rändajal on huvi ja tahtmist sel teekonnal otsida ja avastada ka üht-teist oma isamaa aja- ja kultuuriloost, siis – seda parem.

Lõppude lõpuks on valik ränduri enda teha. Meie püüame tõmmata teed Pirita kloostrist Vana-Vastseliina kabelini, mille imettegev rist oli palverändurite sihtpunktiks juba keskajal. Ja nüüd püüame seda teha nõndamoodi, et teekond pakuks puhkuse- ja palvepaiku uskujale, kes on pühendunud puhtale palverännakule, ent annaks ühtaegu uudishimulikule palve-rändurile võimaluse tundma õppida lugusid, mis jutustavad palverännuteed ääristavate paikade aegadest, neid paiku vääristanud inimeste vaimsusest ja kätetööst. Oleme alles poolel teel. Küllap kulub veel mitu suve, enne kui midrilind palverändurite vaimu- ja ihurammu toel hinge sisse saab.

Armsad kaasteelised, saatku meid kõiki me palverännakuradadel need read vanast keldi palvest:

       Ole Sina tasane tee minu ees,
       ole Sina juhatav täht minu kohal,
       ole Sina valvas silm minu taga
       tänasel päeval, tänasel ööl, ikka ja alati.